Australia

Kolmapäeva õhtul Sydneysse jõudes tuli kohe päike välja. Mina checkisin sisse Lui juures oma vanal kohal diivanil ja teised leidsid apartmendi paar maja edasi Coogee Bay Roadil. Istusime Lui ja Barbaraga päris pikalt üleval, tegime paar drinki ja muidu muljetasime. Tegime vesipiipu ja vaatasime üle augud vaibas, mis mahakukkunud süsi sinna paar aastat tagasi põletanud oli, aga mis meil väga hästi oli õnnestunud korteriomaniku eest ära peita. Auke endiselt eriti näha ei olnud Öösel magada oli juba üsna palav. Hommikul vara ärkasin nagu vanasti selle peale, et lahtise akna alt sõitis mööda tänavapuhastusauto. Lui ja Barbara läksid mõlemad juba 6 ajal hommikul tööle. Mina magasin üheksani, tegin kiire dushi ja sõin aknal kõõludes ja Coogee elu jälgides ära ühe apelsini. Selleks ajaks olid ka teised valmis. Võtsin veel Boostist mangosmuuti näppu ja läksime bussi peale, et kesklinnas turistitada veidi.

Tegimegi Marioni ja Topaga sellise tüüpilise ringi, mille käigus kõik "must see" asjad saab nähtud. Alustasime Hyde Parkist ja jalutasime lõppu kuni Botaanikaaiani. Seal tuiasime veidi ringi, püüdes hoida sihti ooperimaja poole. Ilm oli tõeline Austraalia suvi - taevas oli täiesti pilvitu ja sooja oli vist küll ca 33 kraadi ringis. Botaanikaaias käisime läbi troopika ja ürdiaia ja istusime siis korraks maha, et ära hävitada üksik õlu Topa kotist. Proovisime ka 5 minutit kiirelt päikest võtta aga metsik palavus ja torkiv muru ei olnud just kõige paremad tingimused. Selle asemel istusin ja vaatasin mõtlikult ühte puud, kus rippusid mingid ülisuured viljad. Äkitselt aga sirutas üks "vili" tiivad laiali ja tõusis lendu. Alles siis saime aru, et tegelikult olid need hoopis hiiglasliku nahkhiired, kes pea alaspidi puude küljes rippusid. Ühe puu küljes rippus neid ikka mitukümmend tükki ja kui me natukene lahtistema silmadega ringi vaatasime, tuli välja, et see polnud mitte üksiks puu vaid 6 või 7 puud järjest oli paksult täis 20-30 cm pikkuseid nahkhiiri, kes vahepeal endale tiibadega tuult lehvitasid või mööda oksa varjulisemasse kohta turnisid ja piiksusid.

Edasi jalutasime juba ooperimaja poole, tegime kohustuslikud pildid ja istusime veidi niisama treppidel ja nautisime vaadet. Sealt kõmpisime läbi Circular Quay kesklinna poole. Kuna meil olid kõhud selle aja peale üsna tühjaks läinud põikasime sisse ühte food courti, mis kujutas endast umbes 20 erinevat toiduletti, kus sai kohapeal söömiseks või kaasa osta sushit, hiinakat, erinevaid võileibu ja wrappe, sooja toitu, salateid, suppe jne jne. Ja see oli veel suhteliselt pisike food court. Kui ma paar aastat tagasi Sydneys Austrian Airlinesis töötasin, siis mu lemmikosa päevast oli see, kus sa läksid võtsid lähemast food courtist endale kas sushirulli või mingi snäki ja läksid istusid tunniks ajaks parki maha ja lugesid või niisama päevitasid. Lõuna ajal 12 ja 2 vahel on iga väiksemgi park ülerahvastatud ülikondades ja kostüümides inimestest, kes Sydney CBDs (central business district) töötavad ja lõunapausi parki veetma tulevad. Tallinna kesklinnas võiks kaa midagi sarnast olla. Suvel ma vahepeal proovisin lõunat Schnelli tiigi ääres veeta aga see kontingent, kes seal murul aega mööda saatis oli siiski hoopis teistsugune. Kindlasti mitte ümberkaudsed kontoriinimesed Igatahes, mina võtsin oma tavalise sushirulli (või sushi hamburger, nagu Topa selle kohta ütles), Marion ja Topa sandwitchid ja pane-endale-ise-kokku-nuudlid (valid ise, milliste nuudlite, lisade ja kastetega sa oma hiinakat tahad). Täis kõhuga üritasime veel veidi Pitt Street Mallis poode mööda käia aga üsna pea leidsime, et kodu randa päevitama ja ujuma minna oleks palju parem mõte. Kuigi kahjuks jäid Mammul ja Topal nägemata Darling Harbour. Coogeele jõudes oli ka Lui juba töölt kodus ja tuli meiega koos ujuma. Kuna meil järgmine päev oli plaanitud tegelikult Bondi Junctionis veidi shoppingut teha, aga Lui oli vaba päeva võtnud ja ka ilm pidi ilus tulema, siis otsustasime hoopis õhtul Bondil ära käia. Kui muidu pannakse Sydney poed kell 6 kinni üldiselt, siis neljapäeviti on night shopping ehk poed on lahti kuni kella 21ni.

Reede hommikul läksime Luiga kohe esimese asjana kell 8 ujuma. Vesi oli eriti hea - sile, täiuslikult läbipaistev ja päike polnud veel jõudnud kuumaks minna. Kuna teised pidid oma apartmendi kell 10ks vabastama, tõid nad kotid Lui juurde ja läksime kõik koos Gordons Baysse snorkeldama. Coogeelt läheb Bondile jalutusrada, mis kulgeb mööda kaljust rannaäärt, vahepeal erinevaid rannakesi läbides. Kokku on see ca 5 km pikk aga superilusate vaadetega ja minu meelest üks nendest asjadest, mida kindlasti Sydneys teha võiks, kui aeg vähegi lubab. Gordons Bay on Coogee poolt minnes ca 20 min jalutuskäigu kaugusel - hästi sinise veega laht, kus keskel liiv ja äärtes kivid. Eelmine kord, kui ma veel Sydneys elasin, me seda snorkeldamiseks avastanud ei olnud, nii et minul oli kaa põnev

Turniseme kive mööda kuhugi lahe keskosa poole, hirmutasime ära ühe mehe, kes kivide vahel alasti päevitates oma valgele tagumikule jumet üritas tekitada ja läksime vette. Luil oli olemas kaks maski koos toruga ja lestad, mida me siis kordamööda kasutasime. Kuigi natukene oli lainet, oli nähtavus päris hea. Esimesel ringil nägime lisaks pisikestele triibulistele kaladele kuskil 6m sügavusel põhjas ca poolemeetrist kollast vuntsidega kala, kes ennast mererohu alla peitis, kui ma liiga pikalt ta kohale hõljuma jäin. Kui me hiljem Luiga teist korda läksime ja mööda lahe serva veel kaugemale ujusime ja keskelt tagasi tulime, nägime vuntsidega kala veelkord ja lisaks suuremat musta-kollase kirjut sõbraliku välimusega kala. Vahepeal kividel päevitades rääkis Lui, kuidas sel suvel on eriti palju olnud hairünnakuid. Keegi surma pole saanud aga näiteks kaotas üks mereväelane, kes sadamaalal treeningsukeldumist tegi käe ja jala, lisaks hammustas hai ka teist kätt. Omamoodi iroonia on selles, et sadama alal tegelikult vahepeal haisid ei olnud, kuna vesi oli nende jaoks liiga must. Nüüd aga on piirkond ära puhastatud ja haid ning raid on tagasi.

Kuna meil oli juba õhtul vaja lennukile minna, jõudsime veel Coogeel salatid haarata ja neid randa sööma minna. Samal ajal sattus mingi mees uppumisele üsna lähedale. Keegi meist ei näinud, mis täpselt juhtus, aga mingi hetk oli veest üks paksem mees välja tõmmatud ja vetelpäästjad andsid talle hapnikku ja tegid elustamist. Lui, kes tuli just samal ajal veest välja, ütles, et see mees oli kahtlaselt halli värvi olnud. Kiirabi tuli just siis, kui meie lahkusime, nii et me kokkuvõttes ei saanudki teada, mis sellest mehest sai. Ma loodan, et ta jäi ellu ikkagi.

Kui me Luiga hommikul ujumas käisime, siis möödaminnes ma niisama uurisin, mis sai Briti tüüpidest Jimmyst ja Alexist, kes meiega Coogeel tihti hängisid ja kohalikus backbackersis elasid. Mingi hetk olevat neil raha otsa saanud ja nad olevat tagasi Inglismaale läinud, Sydneyst eriti kaugemale jõudmata. Kui ma õhtul dushi alt tulin, teatas Lui, et ta oli just aknast välja vaadanud ja tänaval oli seisnud Jimmy ja lehvitanud. Tõeline "kus hundist räägid.." Jimmy tuli muidugi kohe ka läbi ja rääkis, et ta oli just mõni päev tagasi jõudnud ja plaanib esialgu aastaks jääda. Nii kummaline, et me just ühel hetkel sattusime Coogeel tagasi olema ja ära minna oli tegelikult väga kahju. Seda enam, et Uus-Meremaa tervitas meid 17 kraadi "sooja" ja vihmasajuga.

Kuigi teoreetiliselt me olime Byronis juba alates 13. veebruarist, siis põhilisem linnaga tutvumine käis meil hiljem ja omamoodi kahes osas. Maja, mille me esimeseks kolmeks ööks olime rentinud, asus Byroni keskusest ca 5 km lõuna poole. Meie maja asus Tallow Beachil, mis on ilus laia liivaribaga rand aga lained on üsna karmid ja vahused, nii et ei mina ega Marion seal ujuma ei jõudnudki. Pühapäeva hommikul ärgates paistis meie kõigi suureks rõõmuks päike. Hommikupooliku veetsime oma "kodurannas" tuima pannes. Võtsime päikest, jalutasime ringi ja vaatasime ringisiblivaid krabisid. Lõuna ajal läksime linna sööma sellisesse kohta nagu Balcony, peamiselt sellepärast et neil oli tasuta wifi. Marioniga sõime mõlemad musselseid tomati ja veinikastmes ja jõime siidreid. Karbid olid täitsa okei, kuigi need, mis me suvel Hispaanias sõime meeldisid meile mõlemale rohkem. Tomatipasta oli nagu üleliigne. Mammu oli ka hiljem ahnes karpide näljas kuni ma talle ühel õhtul lugesin ette ühe lõigu Anthony Bourdaine'i raamatust Kitchen Confidential, kuidas tema ei söö kunagi karpe restoranis, kus ta kokka isiklikult ei tunne. Nimelt pidavad karbid olema kokkade üks lemmik asi, mida kiiresti valmistada. Viskad karbid paariks minutiks potti ja valmis. Aga enne, kui nad potti jõuavad, ligunevad nad omaenda vedeliku sees, sest enamasti restoranid ei viitsi investeerida õigetesse karpide säilitamise nõusse vms ja samuti ei hakka enamus kokkasid enne karpide potti viskamist iga karpi ükshaaval üle kontrollima, ega ta juba avanenud ei ole (see tähendab, et karp ei kõlba süüa ja ei ole värske). Nii et tõenäosus, et su toidu hulka satub mõni halb karp, on üsna suur. Ja seda, kui halb see tunne siis on, olen ma kahjuks ka omal nahal kunagi Tais tundnud. Märksõnadeks kontrollimatu oksendamine ja kõhulahtisus. Samaaegselt.

Pärast lõunat läksime sinnasamasse Byroni main beachile ja viskasime pikali. Lained olid päris okeid ja läksime ujuma. Enne kui me Marioniga arugi saime, olime driftinud kalda suhtes kõvasti vasakule ja kui ma üks hetk märkasin, et ujujaid enam ei ole ja kohe hakkan ma surfaritele ette jääma, püüdsin kiiresti tagasi pääseda. See ei olnud üldsegi nii lihne, sest rannaäärne hoovus oli ikka kuradi tugev. Mammu võitles ka minust mõne meetri kaugusel ja kui me lõpuks põlvini vette jõudsime lõõtsutasime üsna korralikult ja otsustasime keskenduda mõneks ajaks päevitamisele. Topa seevastu sai praktiliselt kohe selgeks bodysurfingu (ootad lainet ja just ennem murdumist hakkad kaasa ujuma, nii et laine võtab su endaga kaasa ja saad teha päris pika sõidu) ja veetis vees vist üle tunni.

Õhtul otsustasime ära käia Cape Byronis, kus asub Austraalia idapoolseim maismaapunkt ja ilus majakas aastast 1905. Tänu Lonely Planetile olime jällegi targemad, ja teadsime, et otse majaka juurde sõites tuleb parkimise eest maksta, aga auto saab jätta ka kuhugi allapoole. Tiirutasime veits ringi ja parkisime lõpuks Belongil Beachil, kus läks mäkke jalutusrada sildiga Lighthouse 700m. Kuskil poole tee peal me arutasime Marioniga, et see number ei saanud ikkagi õige olla ja see silt on ilmselt pandud selleks, et inimesi julgustada, sest 700m ei tundu üldsegi kaugel. Ja kui sa juba poole peal oled, siis sa võid ju samahästi lõpuni minna. Ja niimoodi julgevad ka paksud Ameerika turistid selle ronimise ette võtta. Või oli asi lihtsalt selles, et tee läks koguaeg ülesmäge. Aga isegi kui see oli rohkem kui 700m oli see igatahes seda ronimist väärt. Vaated, mis sealt avanesid olid ülikihvtid. Siinkohal seletavad pildid ilmselt rohkem. Ühes kohas oli ka selline väljaulatuv kivine neem, Topa juhtimisel me ronisime üle turistidele mõeldud aia (seal taga jätkus rada, nii et väga kohutav meie rikkumine ilmselt ei olnud) ja turnisime kividele lähemale. Kui päike hakkas loojuma, olid seal pehmelt öeldes ilusad vaated.

Järgmisel päeval sai otsa meie maja rent ja kuna meie lemmikkanal näitas endiselt, et allpool rannikul jätkuvad hullud vihmad aga Byronis oli oodata enam vähem selget ilma, otsustasime veel kaheks ööks Byronisse jääda. Byron on nii mõnus linn, et tegelikult tegime me seda üsna hea meelega. Hetkeks kaalusime ka varianti põhja poole sõita, aga kuna meil oleks lõppkokkuvõttes ikkagi hiljemalt neljapäevaks vaja Sydneys olla, otsustasime üsna kiirelt ja üksmeelselt siiski Byroni kasuks. Ja ei kahetsenud. Võtsime apartmendi kohe kesklinnas, 2 magamistoa, rõdu ja suure elutoa/köögiga koha eest maksime 220 AUD öö eest. Taevas oli endiselt veits pilvine, seega veetsime paar tundi mööda surfipoode ringi rännates ja lõpuks viskasime ennast rannas lebosse. Selleks ajaks oli taevas üsna pilvitu ja päike ülikuum. Kuna meil kõigil oli kaasas 15 SPF päevituskreem ja eelmisel päeval polnud keegi kõrvetada saanud, jätkasime samas vaimus ennast kreemitades. Arvestamata, et võrreldes eilsega oli päike tegelikult palju tugevam. Pärast paari tundi rannas kurtis Topa, et tal kael hakkab põlema ja me kablutasime vahelduseks kodupoole. Siis selgus muidugi, et me kõik olime tegelikult siit sealt põlenud, mul ja Marionil kummalisel kombel just labakäed. Pärastlõuna veetsime paari siidriga rõdul lugedes ja õhtul tegime linnas väikese ringi. Viimane päev Byronis möödus nagu muuseas. Käisime hommikul söömas (hiiglaslike portsudega kohas One One One, teine koht peale Balcony, kus on tasuta wifi), siis väike shopping, ujumine, jälle sööma (Noodelbox) ja koju rõdule lugema. Kuna pidime varakult sõitma hakkama (ja kuna meil oli ka lihtsalt uni) läksime suht varakult magama. Öösel ärkasime veel metsiku vihmasaju peale (meil oli rõduuks lahti) aga hommikul pakkisime asjad kokku ja hakkasime Sydney poole liikuma.

Kuna Austraalia ei tervitanud meid just ideaalse rannailmaga, siis otsustasime oma aega sisustada tripiga Nimbinisse, mis meil tegelikult nagunii plaanis oli. Ajavahe tõttu olime kõik hommikul kuuest üleval, enamus ajast möödus Weather Channelit vaadates lootuses, et kuskilt imeliselt äkki selgineb.

Aga ei midagi. 10 paiku hakkasime Nimbinisse sõitma, mis asub Byron Bayst ca 50 km sisemaale. Kuna meil aega oli, otsustasime sõita vähe pikema ringiga mööda Rainforest Wayd - tee, mille kirjelduse me leidsme Lonely Planetist ja mis kujutab endast põhimõtteliselt autosõitu läbi ilusa veidi mägise maastiku, teed ääristamas erinevad (mahe)farmid ja macadamiani pähkilipuud. Ühesõnaga üsna ideaalne vihmase ilma tegevus.

Nimbinisse jõudes oli ka vihm korraks järgi jäänud. Parkisime auto ära ja jalutasime mööda peatänavat allpoole. Põhimõtteliselt kogu "vaatamisväärste osa" ongi sellel samal tänaval, umbes 500m värviliste majade ja erinevate pisikeste poodidega, mis enamasti müüvad kõikvõimalikke piipe, pabereid jm suitsetamiseks vajalikku ning erinevaid taimesegusid, värvilisi riideid, loodustooteid. Hipide staffi ühesõnaga. Igasugustes reisiraamatutes kirjutatakse, kuidas Nimbin on koht Austraalias, kus saab "legaalselt" popsu osta. Päris nii see siiski ei ole. Ilmselt on põhjus ka 2008 aastal korraldatud karmidest politseireidides. Hemp Embassys (pood, kus müüdi kõikvõimalikke tööstulikust kanepist valmistatud asju ja mis oli ka niiöelda kohalik keskus legaliseerimise toeatamiseks) oli kaust väljalõigetega kõikvõimalikest artiklitest Nimbini kohta ja need meist, kes seda põhjalikumalt lugesid, rääkisid, et ka veel selle aasta jaanuaris oli korraldatud linna piiril kahepäevaseid reide, kus kõik sisse ja väljatulevad autod läbi otsiti. Loomulikult pole aga kanep kuhugi kadunud ja diilereid, kes tänaval päevatrippijatele popsu pakuvad, on rohkem kui üks. Politsereidide "distsiplineerivast" mõjust annab aimu ka silt Hemp Bari uksel, kus varem seisnud kirjale "Smokers welcome. No entry under 18" on pastakaga juurde kirjutatud "All welcome after police raids".

Peale kanepi ja hipide ja alternatiivse kultuuri on Nimbin ka kohaliku mahepõllumajanduse keskus, kui uskuda Lonely Planetit. Aga kohapeal on küll tunne natukene nagu lõbustuspargis, sest igal pool pargivad bussid, mis on toonud backbackerid Byronist päevatripile, kõik aina pildistavad tänaval (meie kaa loomulikult ja veits selline turistikas hõng oli kõigel juures. Ilmselt on Nimbin teistsugune siis, kui päevased turistihordid lahkuvad. Meil seda kahjuks näha ei õnnestunud.

Kuna peale Nimbinit oli meil veel pool päeva ees otsustasime veel ringi tiirutada ja vihmametsasid vaadata. Kes vaatas, kes magas (ajavahe tõttu ütles keha mulle, et kamoon, kell on öö, miks sa üleval oled). Weather Channel oli hommikul hoiatanud üleujutuste eest ja peale seda, kui olime mitmest väiksemast ojast, mis rõõmsalt üle tee vulises, üle sõitnud jõudsime lõpuks päris laia jõeni, mis põlvesügavuselt risti üle tee läks ja oli ka päris kiire vooluga. Ole nimelt testis vett kõnides jõest läbi ja tagasi. Kuna vool oli ka silmaga vaadates väga tugev, me seekord oma autorendifirmat ei hakanud traumeerima ja keerasime tagasi. Millest oli tegelikult kahju, sest me olime parajasti teel Minyon Fallsi, mis pildi pealt vaadates on väga lahe ca 100m kõrgune kosk, mis langeb keset vihmametsa maalõhesse. Isegi ujuda oleks saanud seal kose all. Ja meil jäi puudu vist ca 3 km, aga midagi polnud teha.

Õhtusöögiks ostsime Woolworthsist kilo suuremaid krevette ja grillisime neid koos maisi ja shampinjonidega. Pooled küpsetasime ka õlis aga kokkuvõttes ega väga vahet ei olnud. Hea oli küll. Kuna meil mingil hetkel meenus, et on Valentini päev, siis kombineerisime kiirelt leftover krevettidest romantilise kompositsiooni.

Kui me kaks päeva tagasi kuuekesi Tallinna lennujaamas kogunesime oli meeleolu igati tore. Mina olin eelmisel päeval tegelenud lausa hea puhkusekarma tekkitamisega, tööjuures veini pakkudes ja õhtul poistele "külmkapi jäägipastat" kokates. Vahemärkusena tuleb mainida, et meestele maitseb kõik, kus on ainult hästi palju liha sees. Isegi kui minu arvates moodustasid suitsuvorst, kana ja basiilik vähemalt teoorias kergelt öeldes kummalise maitse, kiitsid kõik, et see on palju parem, kui "värdjate pasta" (lihata pasta kuulub just nimelt sellise nimetuse alla ja isegi kõige gurmeelikumad katsetused vastupidist tõestada ei kanna vilja).

Igatahes, tagasi Tallinna lennujaama. Kõigepealt selgus, et oma suures reisituhinas olin otsustanud broneerida oma Tallinn-London pileti hoopis 11. märts, mitte 11. veebruar. Hea karma kohe tõusis Easyjetile 3000.- krooni võrra tulu tuues, sest Londonisse oli ju vaja siiski saada. Alatise standby reisijana (see, kes saab peale kõige viimasena ja ainult siis kui mõni vaba koht veel alles on) ma isegi natukene ootasin seda lõputut lennureisi. Et vähemalt kohad on garanteeritud ja muretsema ei pea. Ainus nõrk koht minu plaanis oligi seesama Easyjet. Nimelt sõltus kogu meie reisi edasine saatus faktist, et Easyjet siiski jõuab Londonisse mõistlikul ajal, sest vaja oli vahetada veel lennujaama ja mida kõike veel. Ja otseloomulikult ei väljunud meie lend mitte kell 12 nagu graafik ja minu unistused ette nägid. Selle asemel jälgisime üha närvilisemalt lennujaama katvat udu ja spekuleerisime teemadel, kas lennuk üleüldse Londonist lahkunud on, ning jälgisime kurvalt aina õhu tõusvaid ja maanduvaid Estonian Airi lennukeid. Tagantjärele mõeldes peaks briti pilootidele olema udu ju pigem normaalne lennuilm (ma mõistaks kui pimestav päikesepaiste briti saarte piloote kergelt hämmastaks). Viimaks lubati meid poole kahe ajal siiski lennukisse (mis vahepeal polnud aega raisanud ja hoopis Helsingis ära käinud).

Eksides igasuguse loogika ja ärasõnumise vastu (samas, püüdes rakendada positiivset ellusuhtumist) teatasin peale esimeste viltuvedamiste läbimist, et vähemalt juhtuvad kõik halvad asjad kohe alguses ära. Mnjahh. Londonisse jõudes tuli lisada varem ostetud bussipiletile veel 5 naela, kuna ettenähtud bussist olime loomulikult maha jäänud. Uut bussi oodates ja oodates selgus ühtäkki, et seisame hoopis vales peatuses, keegi geniaalne inimene oli otsustanud, et miks sõita Gatwicki peatusest 21 kui saab ka peatusest 36. Lahke oranzis vestis tädi kinnitas meile, et saame ka ma vana piletiga uue bussi peale, kui oma kurva loo vaid bussijuhile ära seletame. Iseenesest ju hea plaan. Ainult et seda uut bussi ei tulnud ja ei tulnud. Sajab vihma ja kraadid aina langevad. Kui lõpuks külmast värisevate kätega sai mindud üle küsima, et kuskohast siis täpselt see buss läheb, teatati ikka peatuseks 36. Ootasime veel. Eikusagilt ilmunud rohelise vestiga kutt teatas äkki kõva häälega, et buss Heathrowsse väljub ju enesestmõistetavalt peatusest 21! Pärast 15 minutit seletamist segaduses kaasreisijate ja bussifirma töötjatega ilmus kusagilt buss (hoopis teise numbriga kui meie piletil) ja nõustus meid rõõmsalt Heathrow lennujaama viima. Meie kindlustusfirmat päästis suuremast reisitõrke hüvitisest vaid see, et meil tõepoolest oli pikalt aega lendude vahel.

Edasi läks kõik sujuvalt. Heathrow lennujaam, check in, umbes kell 19: Mees check in laua taga teatab, et vajab meie kõigi passe eraldi. "Let's start with this young lady here. Lauri?" Lükkasime õelalt naerdes Lauri check in laua juurde

Lennukis, jookide serveerimine, umbes kell 23: Stjuuardess: "Are you the part of the french school group?" Selgituseks pean märkima, et keskmine vanus meie seltskonnas on 24 ja 32 vahepeal ja inimene, kellele ta selle küsimuse esitas, oli 31. Vaatasime segaduses nägudega otsa ja kinnitasime, et ei ole. Sellest aga ei piisanud. Kuna olime palunud rummkokat, tuli meid tuvastama lennuki ainus prantslasest meeskonnaliige. Tema suutis tuvastada, et me ei ole prantslased aga enne, kui oma joogid kätte saime, kontrolliti meid veel umbes kaks korda üle. Mis teha, kui oled nii noor ja kaunis

Singapuri lennujaam, seljataga 13 tunnine lend: Puhtjuhuslikult avastame baari lennujaama katusel, kus serveeritakse margaritat, isegi kui küsid mojitot. Ja meie veel vaatasime imestunult et ohhoo, mis kollase mahlaga siin veel moijot tehakse! Kuna baar asus katusel (õues) on õhk üliniiske ja lämbe. Marion ja Topa jõudsid mõlemad uurida, et kas siin soojendatakse puhuritega ja Marion märkis, et igas lennujaamas peaks selline baar olema. Välja arvatud Londonis, sest seal ei oleks keegi ju õues. Noogutasin veendunult.

Brisbane, kohalik aeg 7 hommikul, teel oldud umbes 38 tundi: Olime just läbinud üllatuslikult sujuvalt ja kiirelt passikontrolli. Ootasime Marioniga teisi, kui meie juurde astusid lennujaama töötajad ja hakkasid läbi viima küsitlust, mis on põhjalikum, kui Orkuti kasutajainfo. Kust me tuleme, keda me tunneme Austraalias, kuskohas ja kuidas, miks me siin oleme ja kuidas siia saime. Väsimus oli nii suur et andsime vastuseid üsna automaatselt. Meie lennukis täidetud kaartidele kirjutati salapärased numbrid ja märgid ja jäeti rahule. Silmasime teisi mingi leti ääres, kus ilmselgelt viiakse läbi sama põhjalikku taustauuringut. Kui olime lõpuks avameelselt tunnistanud, et kuidas me täpselt kõik omavahel tuttavaks saime, lubati meil järjekora võtta, et kogu meie pagas läbi valgustada. (See ei olnud siiski ainult vaeste eestlaste suhtes rakendatud abinõu vaid tuleb läbida kõigil austaaliasse saabujatel)

Brisbane tervitas meid lausvihmaga. Hilisemate arutelude käigus nendime kõik, et ainus faktor, mida me oma reisi planeerides ei arvestanud, oli pidev vihm. Ja tundub, et pärast tulekahjusid, kuumalaineid ja mida veel, on Austraalia otsustanud suve lõppu tähistada väikese vihmaperioodiga. Mis vähemalt veel tänaste ennustuste põhiselt kestab täpselt nii kaua, kui meie planeeritud rannapuhkus Byron Bays. Teisest küljest on meie käsutuses kolmeks päevaks eriti kihvt maja täpselt ranna ääres (mida esialgsete vaatluste põhjal iseloomustavad küll eriti julmad lained ja bluebottleid aga see eest kilomeetrid pikka valge liivaga randa), eriti nunnu geko vannitoas ja Byron Bay, mis juba esialgsete vaatluste põhjal on täpselt selline hubane väike surfilinn, mida me ette kujutasime. Ja pealegi, arvestades neid tohutuid koguseid head puhkusekarmat, mis meil endiselt üle on, peaksid järgnevad nädalad kujunema pehmelt öeldes ideaalseteks.

Ja et kõik õige oleks, siis kõik fotod siin blogis on by Topa