Selle autori poolt: tkallas

Bay of Islands

Paihia

Hästi lihtne viis Uus-Meremaal majutust leida on jalutada sisse i-site kontorisse (turismiinfo) ja seletada mõnele sõbralikule töötajale, mida sa otsid, kuskohas, ja mis su budget on. Loomulikult aitab kaasa, kui see i-site, kus sa parajasti oled, on ikka selle piirkonna infopunkt, kuhu sa majutust otsid. Meie saime endale niimoodi väga kena korteri Paihias, kohe mere ääres 139 NZD öö kohta. Kuna meil kiiret ei olnud, siis otsustasime jääda esialgu neljaks ööks.

Esimesed paar päeva me midagi erilist ei teinud, peale selle, et lugesime ja päevitasime ja sõitsime ühel õhtul praamiga Rusellisse (lähevad iga 20 min tagant, 10 NZD edasi-tagasi pilet) ja ronisime kuskile mäe otsa lookout pointi. Täitsa juhuslikult oli samal ajal päikeseloojang (me tõesti ei plaaninud aga niimoodi läks.

Järgmisel hommikul oli meil plaan minna kruiisile, mis käib läbi erinevaid saari ja teepeal näed ka delfiine, kes lahes elavad ning kui veab, saad nendega ka ujuda. Loomulikult oli hommikul ärgates pilves ja tuuline ilm ning kohe kohe hakkas ka sadama. Kruiis jäi seega ära. Selle asemel otsustasime minna Cape Reingale, kus saavad kokku Tasmaania meri aj Vaikne ookean ja ühtlasi on ka Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem punkt.

Cape Reinga

Bill soovitas meil igatahes võtta osa mõnest bussituurist, mis sulle Cape Reingat tutvustavad. Kuna meie trip oli üsna planeerimata, olid kõik bussid selleks ajaks kui me ... jõudsime loomulikult ahkunud. Aga järjekordne tore tädi joonistas meile kaardile kõik kohad, kuhu me minema peaks, nii et katki ei olnud midagi. Esimene koht, kus me peatusime, oli 90 mile beach, mis on tegelikult 90 km rand. Aga see on ühtlasi ka autotee. Väga ohtlik (quicksand, tõusud-mõõnad jne) aga siiski - rannamaantee. Meie tegime oma rendiautoga, millel polnud nelivedu ega midagi, ainult pisikese tiiru. Niipalju, et saime korra liiva seest pipisid (väikesed karbid, mida süüakse) välja kaevata. Kuna ümbruses polnud ühtegi grilli, siis meil jäi seekord oma kaevatud pipid proovimata. Topa oli kohutavalt kurb, et meie ei saanud mööda 90 mile beachi oma autoga sõita (kuna meil polnud aimugi, millal näiteks high tide võiks olla, siis me ei hakanud riskima) ja lubas kindlasti kunagi tagasi tulla, neliveoga küll siis.

Edasi läksime kõige valgema ja peenema liivaga randa Uus-Meremaal. Isegi päike tuli korraks välja aga tuul ja lained olid ujumiseks liiga metsikud. Jooksime niisama ringi.

Edasi tuli juba päeva kõige fun'im osa - sandboarding. Cape Reinga tipus on Te Pui jõgi, mille ääres on hiiglaslikud liivadüünid (liiv tuleb kunagistest vulkaanipursetest, mille jõgi on peeneks teinud ja mere poole siis kandnud). Düünide all oli üks mees on bussiga, kus ta rentis 15 NZD tund välja sandboarde (mis olid tavalised bodyboardid, veidi räsitumad kohati). Rendihinna sisse kuulus ka väike koolitus, kuidas sõita (kõhuli), pidurdada (varbad liiva) ja seisma jääda (rullid ennast laua pealt maha). Ja näitas kätte ka nõlvad - family fun ja psycho slope. Otseloomulikult hakkasime turnima psycho poole, eeldates, et ega see eriti psycho ikka ei saa olla. Sai küll.

Esiteks üles ronimine. Väga järsust ja kõrgest nõlvast, samal ajal kui su ümbes käib selline keskmist sorti liivatorm. Üleval oli tuul nii kõva, et püsti seista eriti ei saanud (eriti laud kaenla all, mis oli ideaalne "puri"). Ja alla vaadates tuli tunnistada, et see on ikka üks VÄGA järsk nõlv. Topa oli esimene vapper ja kui ta elusana alla jõudis (meetriga teravast kivist küll möödudes) tuli meil Mammuga kaa julgus kokku võtta. Mammu ütles hiljem, et ta ootas kogu aeg millal ta surma saab. Mina kartsin oma näo pärast, sest see oleks esimene asi, mis igasugusel kokkupõrkel löögi oleks saanud. Aga kokkuvõttes ronisime me Topaga ka veel teist korda üles ja tulime alla kaa.

Järgmine peatus oligi siis Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem punkt, kus saavad kokku India ja Vaikne ookean ja kus oli jube kõva tuul. Meil oli loomulikult vaja ronida ka kõige kõrgemasse (ja kõige kõvema tuulega) kohta kaa Vaated olid igatahes võimsad.

Järgmiseks päevaks olime planeerinud rentida kanuud ja sõita ööseks ühele saarele kämpima. Kohe Paihia rannas on erinevaid veespordi laenutusi, me saime kokkuleppele ühe muheda tüübiga, kellega vahetasime igaks juhuks ka tel numbreid, sest ilm teatavasti ei pruugi olla väga kindel värk. Otseloomulikult saabus õhtul eikuskil metsik vihmatorm, mis kestis ka terve järgmise päeva. Nii et kanuud võisime unustada. Plaanisime juba järgmisel päeval hakata vaikselt tagasi lõuna poole liikuma kui hommikul ärgates oli üllatuslikult väljas päike. Käisime kiirelt kai ääres, kus selgus, et kruiis, kuhu plaanisime Paihiasse saabudes minna nüüd viimaks ikkagi väljub, ostsime piletid ja kell 9 olime juba laevas. Kruiis oli päris tore, sõitsime erinevate saarte vahel ringi, nägime delfiine ja saime ära käia ka sellel saarel, kuhu me kanuudega ööseks pidime tulema. Saart nähes kirusime veelkord ilma, sest tetegimist oli väga ilusa saarega ikka.

Järgmisel päeval aga pakkisime viimasks oma asjad kokku ja andsime korteri võtmed üle, et alustada tagasiteed lõuna poole, eesmärgiks veeta paar päeva veel Lake Taupo ääres, millest me teel Rotoruasse mööda sõitsime ja mis meile super mulje jättis oma peegelsileda vee ja ilusa loodusega.

Esialgsete plaanide järgi oli meil plaanis siin veeta üks või kaks ööd. Kuskohas, polnud veel aimugi muidugi. Ehk siis plaani eriti ei olnud. LP lugedes (ja ka reaalsuses ma usun) on Aucklandis ehk NZ kõige suuremas linnas kohutavalt palju, mida teha. Ainult et see eeldab enam vähem head ilma. Siis kui meie jõudsime, loomulikult sadas. Täitsa juhuslikult ringi tiirutades (sest kõik majutuskohad, kuhu me helistasime olid fully booked) sattusime sellisesse kohta nagu Mission Bay, mis on pikk pikk rannaäärne tee, kus avanevad vaated Aucklandi kesklinnale (tegime oma esimesed pildid oikuipaljudest Aucklandi kesklinna vaadetest) ja on eriti palju toredaid kohvikuid ja restorane. Kuna ainus motell, mis meil õnnestus leida oli täis, aga omanik väga abivalmilt helistas "selle piirkonna ainsasse teise motelli (mis ei olnud muide üldsegi lähedal ja kindlasti ei asunud Mission Bay piirkonnas) sõitsime seda otsima. Sest olenemata aadressist ja juhtnööridest läks meil üle poole tunni, et õige koht üles leida.

Vahepeal saatis Mait Eesti jaoks väga ebatavalisel ajal (pool 8 hommikul) sõnumi, et ta õde elab Aucklandis ja tema numbri. Mait ei saanud kuidagi teada, et me just olime Aucklandi jõudnud, ma natukene imestasin, et ta üldse mäletas, et me NZis oleme tegelikult

Igatahes, võtsime omale toa (tasuta wifiga, mis on siin nii ebatavaline) ja otsustasime mõnda neist Mission Bay söögikohtadest proovida. Pärast mõningast ringijalutamist (vihmas muidugi) otsustasime ühe Belgia õllekoha kasuks. Jah ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga neil oli musselite special, mis meid Mammuga väga võlus Ja me ei pidanud pettuma. Tellisime mõlemad poti musseleid, aga me ei osanud elu sees oodata, et meile tuuaksegi sõna otseses mõttes mõlemale suur supipotitäis kõige suuremaid karpe, mida ma elus näinud olen. Eriti imelise valge kastmega ja kausitäie friikartulitega. Isegi kahepeale poleks me kõigest jagu saanud. Üritasime osa Topale sööta, aga ta suhtub meie musselivaimustusse millegipärast skeptiliselt. Kuigi ta mõned siiski sõi. Pärast umbes kolmandiku pidin tunnistama, et mina enam ei jäksa. Mammu oli vapram ja sai pooltest jagu. Musselite isu oli meil mõneks ajaks igatahes täis.

Järgise päeva kulutasime Aucklandi kesklinnas ringi jalutades. Endiselt sadas ja näiteks võrreldes Sydneyga pole Aucklandi kesklinn vähemalt midagi erilist. Kammisime suveniiri ja muidu poode Queen streetil, käisime sushit söömas ja Starbucksis kohvi joomas. Mingi aeg saime kokka Maidu õe Eva Mariga, kes oli väga tore ja lubas meil ööseks enda juurde jääda. Sõitsimegi North Shore'ile, kus ta elas (ja mis oli kindlasti palju toredam, kui Auckland mulle seni oli tundunud). Kuna oli parajasti laupäeva õhtu pakkus Eva Mari välja, et ta näitab meile Aucklandi ööelu. Mina ja Mammu olime kohe nõus, Topa jäi koduseks. Tsikkide õhtu ühesõnaga. Alustasime viaduktilt ja liikusime edasi K Rdile. Pärast neljandat baari baari ma loobusin lugemast, mitmesse erinevasse kohta me maandusime. Õhtu jooksul jõudsime näha nii transvestiite kui laulda kuskil klubi tagaruumis karaoket. Marion jõudis ka lubada Eva Mari mehele Jasonile, et ta tahab hommikul kell 9 ärgata ja ta water polo mängu vaadata (mida ta ka tegi muide)

Pühapäeval suundusime hilisele hommikusöögile suundusime mööda kaldaääset kiviteed, kus lained koguaeg üle lõid ja pidevalt pidi ajastama oma liikumist, et suuremat märjaks saamist vältida. Väga värskendav kogemus, eriti kui sul juhtub parajasti väike pohmell olema Veel kuulusid meie Aucklandi tegevuste hulka loomapoe külastus (kus olid maailma kõige armsamad kutsikad) ja natukene päevitamist (sest päike oli lõpuks otsustanud välja tulla). Õhtuks olime juba Whangareis, kus olime hostelisse toa võtnud, sest me ei viitsinud otse üles Bay of Islandisse sõita. Whangareis ei juhtunud midagi, peale selle, et kohtasime 23 aastast Stephenit (kes nägi välja nagu 28) ilmselt maailma ühe huvitavama ametiga - ta on keevitaja, aga teeb seda kas vee all või suurtes kõrgustes, nii et talle makstakse selle eest, et ta paar korda nädalas käiks trenni mõttes sukeldumas või mägironimas. Istusime õhtuläbi verandal ja kuulasime ta lugusid. Hommikul sõitsime edasi Paihiasse, Bay of Islandsis.

Rotorua piirkonda tulime Billi soovitusel. Kuigi tegelikult hoiavad kohalikud ise siit võimalusel pigem eemale, kuna tegemist on ikkagi tõeliselt turistide poolt vallutatud kohaga. No ja tegelikult pole ka ime - kuna Rotorua asub igasuguste vulkaanide keskel või läheduses, on siin peamiseks tõmbenumbriks geisrid, kraatrid, kuumaveeallikad jms. Lisaks järved, kus saab kala püüda, jõed, kus saab raftida, benji ja langevarjuhüpped veel lisaks.

Meil õnnestus rentida Lake Rotoiti ääres päris suur maja, kus oli hiiglaslik terrass ja tillukene aed, oma laimipuu, piljardilaud ja loomulikult BBQ. Kui me hommikul Feildingist sõitma hakkasime, oli ilm päris jahe ja veidi pilvine. Kuna liikusime aina kõrgemale, Tongarino rahvuspargi poole, siis aina külmemaks ka läks. Eriti julgustavalt ei mõjunud ka igasugused suusa ja lumelaua laenutused ja ski motelid, mis üha tihedamalt teed ääristasid. Suusahooaeg on siiski õnneks veel paari kuu kaugusel. Kõigepealt ei olnud Tongarino just kõige muljetavaldavam, sest ilm oli pilves ja vulkaane (neid on Tongarinos kolm) polnud üldse näha. Põhimõtteliselt nagu sõidad suvel kuskil mahajäetud suusakülas vms. Terves pargis saab teha igasuguseid erinevad walk'e või mitmepäevaseid matkasid, mis on ka väga popid. Meil selleks seekord aega ei olnud ja läksime kergema vastupanu teed.Sõitsime nii kõrgele mäkke, kuni tee ära lõppes (jällegi suusakülas). Kuidas nad seal talvel suusatavad, jäi meile täielikuks müstikaks. Kuna tegemist on ju vulkaaniga, siis on terve mäekülg kaetud eriti teravate ja suurte kividega. Me leidsime, et seda küll mingi paari meetri lumega ei kata...aga no kuidagi peab see võimalik olema. Jälle põhjus tagasi tulla, talvel siis, et näha, mis värk on ikkagi.

Külast läks mäkke "Lord of the Rings" walk, väidetavalt 10 min edasi-tagasi ja hästi raske. LOTR sellepärast, et Tongarinot kasutati filmis Mordorina ja selles kohas, kus me olime sattunud, filmiti kaa mingi osa siis. Ronisime siis 5 min mingile seljandikule ja elasime läbi väikese Frodo ja Sami momendi kui seljandiku tagant avanes vaade pikale orule ja seal lõpus "Mt. Doom" (päriselus Mt. Ngauruhoe). Meie peade kohal sõelus kogu aeg edasi tagasi mingi helikopter, mis ilmselt tõi mäest alla mingit varustust. Topa juhtimisel me loomulikult pidime suunduma kõige kõrgemasse tippu, kuhu meil ligi õnnestus pääseda. Vahepeal läks turnimine suht keeruliseks ja alla vaadates hakkas minu pea küll ringi käima. Aga samas ma kardan ka kõrgust. Turnisime ringi, tegime Mammuga Topale kivi taga Gollumit natukene, ja turnisime alla tagasi.

Rotorua esimesel päeval otsustasime üle vaadata siis need geisrid ja keeva mudaga augud. Tervet seda piirkonda iseloomustab õhus heljuv mädamunahais, mis tuleb väävlist. Väidetavalt pidi sellega harjuma. Isiklikust kogemusest oskan öelda, et harjumiseks läheb ilmselt kauem, kui 3 päeva. Bill oli meile soovitanud sellist kohta nagu Wai-O-Tapu Thermal Wonderland. Mis pidi vähem turistikas olema, kui Te Puia, kus lisaks geisritele saab kohe kätte ka oma maooride laksu - kontsert vms. Ühesõnaga koht, kuhu jaapani turistid tulevad bussiga. Waiotapusse meelitas meid ka geiser, mis pidi igal hommikul kell 10.15 tund aega järjest 20m kõrgusele purskama. Nojah. Tegelikult oleks see "wonderland" osa nimest juba meid ettevaatlikuks tegema. Otseloomulikult toodi ka sinna bussitäite kaupa turiste, kõik oli hästi safe, ülerahvastatud ja isegi natukene igav. Selleks, et keeva mudaga kraatrit näha, tuli oma järjekorda oodata, et tõkkepuu äärde pääseda. Meie kõige põnevam moment oli siis, kui otsustasime kõige kaugemat rada läbida vastasuunas, nii et olime lausa paarikümneks minutiks üsna omaette ja saime rõõmsalt ületada piirdeid, kus olid sildid "strictly hold to the marked path". Näiteks avastasime Mammuga kuivanud jões hiiglaslikkude sipelgapesade moodi kuivanud väävlihunnikud ja veetsime lõbusad 5 minutit neid näppides.

Teine päev läks meil juba palju paremini. Bookisime endale raftingu (90 NZD) Kaituna jõel, mis on level 5 jõgi. Kõige kõrgem level on 6 ja meie jõel oli väidetavalt maailma kõige kõrgem "commercialy rafted" (ehk siis selline, kuhu turiste lubatakse kosk) - 7m kukkumist. Tagantjärele ma arvan, et rafting näeb välja palju skeerim, kui ta tegelikult on. Enne, kui me esimesest rapidist üle läksime, me ikka natukene pabistasime. Ok, päris palju vist kohati. Kindlasti aitas sellele kaasa see, et enne oli meile näidatud aja parajaks tegemiseks videot, kus KÕIK parved läksid vähegi raskema koha peal ümber, lisaks peeti pikk loeng sellest, kuidas kose alt välja saada, kui sa peaks paadist välja kukkuma jne jne. Reaalselt meil kordagi isegi ei tekkinud tunnet, et krt, nüüd kukun. Paadist väljas käisime kõik, aga see oli sellepärast, et ühel vaiksemal kohal teatas instruktor, et okei, pange oma aerud maha ja hüpake jõkke. Alguses vaatasid kõik talle veidi hämmeldunult otsa, aga kui me saime aru, et ta ei teegi nalja, siis tegime nagu kästi. Kaituna jõgi pidi olema kõige soojem Uus-Meremaal ja tõesti oli soe. Eriti tore oli lasta igast keeristel ja vooludel ennast edasi kanda. Lõpus tegime ka sellist asja, et sõudsime kose poole tagasi, nii et paadi nina (ja need kes seal parajasti olid) kadusid vee alla.

Ülejäänud pärastlõuna tegelesime oma päevituse edendamisega. Vedasime madratsid õue murule ja lugesime, aeg ajalt teist külge keerates. Õhtul oli meil eriti tore õhtusöök, sest Ole ja Tafka olid veetnud terve päeva merel kala püüdes ja seda me siis õhtul ka grillisime. Kõrvale tegime värsket salatit ja praadisime halloumit. Kokkuvõttes said nad kätte snapperit, king fishi (kes tegelikult oli alakaaluline, aga kuna hai oli teda üritanud konksu otsast ära naksata ja kala kõhu katki rebinud, siis teda enam ära visata ei saanud ja me pidime ta "kahjuks" ära sööma) ja unknown kala (aga hea valge lihaga).

Hommikul oli taas kolimise aeg. Sõitsime veel kõik kuuekesi 2 autoga Hamiltoni, aga seal läksid meie teed lahku. Meie Marioni ja Topaga suundusime Aucklandi ja teised hakkasid vaikselt tagasi Wellingtoni minema, et kolmapäeval koju lennata. Aucklandis läksime õhtul välja söömaja meie Mammuga tellisime musseleid. Me ei osanud aimatagi, mis meile toodi. Mõlemad saime umbes supipotitäie hiiglaslikke karpe, mis olid umbes 3 korda suuremad, kui need, mida me seni oleme söönud. Lisaks hunnik friikaid majoneesiga. Isegi kahepeale oleks seda liiga palju olnud aga meie tellisime targalt mõlemale oma portsu. Mina vist sõin kolmandiku, Mammu natukene rohkem. Aga need olid kõige imelisemad musselid, mida ma elus söönud olen - hästi mahlased, imelises koore, veini ja sinepikastmes värske sidruniga kõrval. Nii kohutavalt kahju oli neid järgi jätta aga musseleid süües tuleb paratamatult mingi hetk piir ette ja rohkem ei jaksa mitte kuidagi. Mõneks ajaks on meil nüüd karpidest isu täis aga siin pidi olema igasugust põnevat seafoodi, nii et meil on veel kõvasti, mida avastada. Edaspidi küsime ainult, kui suured need portsjonid ikkagi on

Peamine põhjus, miks me Uus-Meremaale sattusime, on Topa ja Tafka külvik, mille nad siit ostsid. Põllumajandus ei ole minu tugev külg, aga põhimõtteliselt on see külvik eriline sellepärast, et ta külvad otse maa kamarasse ehk siis maad ei pea enne külvamist kündma. Täna me kohtusime ka mehega, kes selle masina leiutas ning Topa juttude järgi on Crosslot'i (niimoodi seda nimetatakse) kasutajad nagu community, sest tegemist on ebatraditsionaalse lähenemisega põllumajanaduses (kündmine on väga juurdunud põhimõte põllumeeste seas) ja need, kes sellise uudse asjaga tegelevad, hoiavad kokku ja suhtuvad asjasse tõelise entusiasmiga. Bill, kelle käest nad Crossloti ostsid, käis kevadel Eestis ja kutsus neid omakorda külla. Me ülejäänud siis jõlgume kaasa Sellepärast on meie esimene peatus Uus-Meremaal ka Billi ja Sharoni maja Feildingus ja sellepärast külastasime laupäeval paari kohalikku farmi ja enamus teeb seda ka terve päeva homme. Marion ja mina läheme ratsutama ja omal moel maaeluga tutvuma

Minu meelest on väga kihvt, kui sul avaneb reisides võimalus elada kohalikkude juures. Juba esimese päevaga oli mul tekkinud umbes miljon küsimust ning õhtusöögi ajal me korraldasime Billile ja ta naisele Sharonile tõelise ristküsitluse. Püüan allpoole kirja panna siis huvitavamad asjad, mis vestluses välja tulid. Sharon muide on pärit Austraaliast ja kuigi ta elab juba 25 aastat Uus-Meremaal, peab ta ennast endiselt aussieks. Kiwidele (kohalikele) pidi see kummaline tunduma aga mina saan temast täiesti aru - kui ma peaks praegu kolima näiteks Lätti elama, siis ükskõik kui kaua aega ka mööda ei läheks, ma ikkagi ju peaks ennast eestlaseks.

Loodus ja kiivid. NZ on kuulus on eriti rikkaliku looduse poolest. Mis mulle mitte kuidagi pähe ei mahtunud on fakt, et siin ei ole ühtegi kohalikku looma. Mitteainsatki. Kõik liigid on sisse toodud kas tahtlikult või kogemata ja sellega on loomulikult põhjustatud mitmeid ökoloogilisi katastroofe. Põhjus, miks siin evolutsiooniliselt loomi ei ole, seisneb selles, et kui Uus-Meremaa triivis lahku sellest suurest mandrist, kus eraldusid ka Austraalia, Aafrika jne, siis see juhtus ajal, mil imetajad veel ei olnud jõudnud välja areneda. Ja NZis nad kunagi ei arenenudki. See eest arenesid linnud. Eile Feildngusse sõites käisime läbi ka ühest reservaadist, kus nägime kohalikku rahvuslindu Kiwit. Kuna nad on öise eluviisiga linnud ja väljasuremisohus, siis looduses neid näha on suhteliselt võimatu. Reservaadis elas kiivi tehislikus keskkonnas, mis immiteeris öist metsa. Mind üllatas esiteks see, kui suur kiivi oli - ma olin alati pidanud teda umbes rusika suuruseks (ilmselt selle puuvilja pärast) aga tegelikult oli ta päris suur, ca 30 cm kõrge, pika noka ja tugevate jalgadega. Teiseks hämmastas mind see, kui hävitavalt on inimtegevus mõjunud NZ loodusele. Kui vanasti oli kiivisid ca 50 miljonit, siis nüüd on neid ainult 25 000 ringis. Põhjuseks see, et põllumaade saamiseks on Uus-Meremaal kõvasti metsi põletatud. Näiteks siin Feildingu piirkonnas ringi sõites on igal pool paljad mäed, mis kunagi on kõik metsa all olnud. Samuti on hävitavalt siinsele loodusele ja vaestele kiividele mõjunud sissetoodud loomad. Opossumid, rotid, nirgid, nugised jne jne kõik armastavad väikest kaitsetut kiivit või tema mune süüa. Samuti koerad ja kassid. Nüüd pidi kohalikes rahvusparkides, kus leidub kiivisid, olema uus reegel: enne, kui sa tohid oma koera parki kaasa võtta, peate te koos läbi tegema paaripäevased "kiivi kursused", kus koer õpib kiivit mitte ründama. Mul pole aimugi, kuidas see praktikas võiks välja näha ja kuna tegu on suhteliselt uue asjaga, ei osanud ka Bill midagi täpsemalt öelda. Ja lõpuks üks kurb fakt: ainult iga kahekümnes kiivi tibu kasvab suureks, teised saavad varem või hiljem surma

Naabritest ja ohtlikutest asjadest. Uus-Meremaa ja Austraalia suhted on nagu naabritel ikka. Sõbralik võistlus ja üksteise üle nalja tegemine on igapäevased. NZ pöörab sellele vast rohkem tähelepanu, Austraalia kui suurem riik väidetavalt "don't give a crap" Näiteks rääkis Bill eile, et väidetavalt olevat hoopis Uus-Meremaa leiutanud Pavlova koogi, mille austraallased lihtsalt üle võtsid ja nüüd peab kogu maailm seda austraalia firmamärgiks. Austraallased (ja ka mina) näiteks isegi ei teadnud, et kiwid Pavlovat enda omaks hoopis peavad. Aga kui on rasked ajad (näiteks II maailmasõda või hiljutised tulekahjud Austraalias) hoiavad mõlemad riigid väga kokku. Tulekahjust rääkides tekkis mul küsimus kas siin kaa selliseid asju juhtub. Billi jutu järgi on siinkohal oluline erinevus see, et kuigi ka Uus-Meremaal esineb taolisi metsatulekahjusid päris tihti, siis erinevalt Austraaliast (just Victoria osariigist), ei ole siin tulekahjupiirkondades inimasustust. Austraalias seevastu on majad kuumuse eest varju saamiseks ehitatud just puude keskele, mis antud juhul, kui kõik faktorid kokku langesid (kuum ilm, kuivus ja tuul) ka saatuslikuks sai.

Just paar nädalat enne meie reisi kirjutas Ekspress erinevatest moodustest, kuidas turistid Austraalias surma saama kipuvad. Uus-Meremaa on reisimiseks ja elamiseks selles mõtte väga turvaline, et siin ei ole ühtegi mürgist ämblikku, madu eha muud looma. Samuti pole suuremaid looduskatastroofe. On küll vulkaanid, aga ka need asuvad inimasustusest kaugel. Kõige ohtlikum pidi olema pidevalt muutuv ilm, mis võib korralikult ette valmistamata matkajale mägedes saatuslikuks saada. Samuti esineb siin maavärinaid, mis pole ka ime, arvestades, et NZ asub Vaikset ookeanit ümbritsevas "suures tulerõngas". Aasta peale pidi kokku saama umbes kolm korralikumat maavärinat, aga siiamaani pole ka need suuri katastroofe põhjustanud. Me salaja natukene loodame, et äkki õnnestub meil mõnda väiksemat värinat ka siinoleku aja jooksul kogeda. Ning loomulikult leidub ookeanis ka haisid, aga taaskord juhib Austraalia hairünnakute osas Uus-Meremaa ees. Nii et mu vanemad, kes mu Austraalia reisi ajal aina muretsesid (ja kohati ka põhjendatult) igasugu mürgiste loomade ja muu pärast, võivad nüüd ilmselt kergendatult hingata Ja hinnatase (mis reisides on ju nii oluline) on siin odavam, kui Austraalias. Ehk siis poes on hinnad kas samad või isegi väiksemad, samas on Uus-Meremaa dollari kurss eestlasele parem võrreldes Austraalia dollariga. 1 NZD on ca 6 krooni.

Toidust. Toit on üks mu lemmik osa reisimisest. Ma usun, et mingi hetk ma kirjutan ka pikemalt sellest, mida me reisi jooksul ära oleme söönud aga kui rääkida Uus-Meremaa rahvustoidust, siis sellist asja nagu ei olegi. Igasugune seafood pidi siin olema parim ja lisaks erinevatele krabidele, lobsteritele, kalale, koorikloomadele jms asju, mida mujal maailmas ei ole - aga see avastamine on meil alles ees. Palju süüakse lammast, enamasti roast'i ehk ahjupraena. Lambaid on siin tõesti palju. Kuna Uus-Meremaa kliima on niivõrd soe, et põllud on aastaringselt kasutuses kasutavad kohalikud põllumehed umbes sellist süsteemi. Kui põhiline saak on ära korjatud, külvatakse põllule vahekultuur (cover crop). Niimoodi ei kaota maapind niiskust, on viljakam plus veel miljon kasulikku põhjust. Nagu ma aru olen saanud (aga 100% ei tasu mind igaks juhuks usaldada on vahekultuuriks kas hein, ristik vms kuhu saab loomad peale panna. Ehk siis farmerid ostavad ca 6 kuu vanused lambad, lasevad neil ennast vahekultuurist kenasti paksuks süüa ja saadavad siis tapamajja. Selleks ajaks on põld jälle valmis uueks külviks. Veidi vähem süüakse veiseliha ning seafarme pidi olema nii vähe, et sealiha on lausa "mida erilist", mida valmistatakse näiteks jõulupraeks. Jõule peetakse siin ju keset suve aga traditsioonilised jõulutoidud on endiselt paljuski kinni Inglise traditsioonides. Ehk siis hoolimata 30 kraadisest kuumusest tehakse ikkagi ahjupraadi. Viimasel ajal on see aga hakanud muutuma ning palju süüakse ka salateid ja loomulikult on kesksel kohal ka Barbeque.

BBQ puhul on naise ülesanne teha kõik ettevalmistused, salatid, kastmed jne. Tihtipeale toovad ka külalised üht teist kaasa. Liha grillimine on aga puhtalt meeste ülesanne ja naist mingil juhul grilli juurde ei lasta. Kui, siis ainult meestele uusi õllesid tooma. Ehk siis praktikas näeb kogu protsess välja umbes niimoodi. Hommikust saati kokkab naispool köögis. Mehed keskenduvad õlle joomisele ja rugby tulemuste üle arutamisele. Kui kõik on valmis, viib naine grilli ümber seisvatele meestele kausi lihaga. Meeste ülesanne on liha grillile visata ja kõiketeadva näoga selle valmimist oodata. Kui liha lõpuks valmis saab ja näljastele külalistele serveeritakse, jätkub kõigil kiidusõnu eelkõige loomulikult liha jaoks

Kolmapäeva õhtul Sydneysse jõudes tuli kohe päike välja. Mina checkisin sisse Lui juures oma vanal kohal diivanil ja teised leidsid apartmendi paar maja edasi Coogee Bay Roadil. Istusime Lui ja Barbaraga päris pikalt üleval, tegime paar drinki ja muidu muljetasime. Tegime vesipiipu ja vaatasime üle augud vaibas, mis mahakukkunud süsi sinna paar aastat tagasi põletanud oli, aga mis meil väga hästi oli õnnestunud korteriomaniku eest ära peita. Auke endiselt eriti näha ei olnud Öösel magada oli juba üsna palav. Hommikul vara ärkasin nagu vanasti selle peale, et lahtise akna alt sõitis mööda tänavapuhastusauto. Lui ja Barbara läksid mõlemad juba 6 ajal hommikul tööle. Mina magasin üheksani, tegin kiire dushi ja sõin aknal kõõludes ja Coogee elu jälgides ära ühe apelsini. Selleks ajaks olid ka teised valmis. Võtsin veel Boostist mangosmuuti näppu ja läksime bussi peale, et kesklinnas turistitada veidi.

Tegimegi Marioni ja Topaga sellise tüüpilise ringi, mille käigus kõik "must see" asjad saab nähtud. Alustasime Hyde Parkist ja jalutasime lõppu kuni Botaanikaaiani. Seal tuiasime veidi ringi, püüdes hoida sihti ooperimaja poole. Ilm oli tõeline Austraalia suvi - taevas oli täiesti pilvitu ja sooja oli vist küll ca 33 kraadi ringis. Botaanikaaias käisime läbi troopika ja ürdiaia ja istusime siis korraks maha, et ära hävitada üksik õlu Topa kotist. Proovisime ka 5 minutit kiirelt päikest võtta aga metsik palavus ja torkiv muru ei olnud just kõige paremad tingimused. Selle asemel istusin ja vaatasin mõtlikult ühte puud, kus rippusid mingid ülisuured viljad. Äkitselt aga sirutas üks "vili" tiivad laiali ja tõusis lendu. Alles siis saime aru, et tegelikult olid need hoopis hiiglasliku nahkhiired, kes pea alaspidi puude küljes rippusid. Ühe puu küljes rippus neid ikka mitukümmend tükki ja kui me natukene lahtistema silmadega ringi vaatasime, tuli välja, et see polnud mitte üksiks puu vaid 6 või 7 puud järjest oli paksult täis 20-30 cm pikkuseid nahkhiiri, kes vahepeal endale tiibadega tuult lehvitasid või mööda oksa varjulisemasse kohta turnisid ja piiksusid.

Edasi jalutasime juba ooperimaja poole, tegime kohustuslikud pildid ja istusime veidi niisama treppidel ja nautisime vaadet. Sealt kõmpisime läbi Circular Quay kesklinna poole. Kuna meil olid kõhud selle aja peale üsna tühjaks läinud põikasime sisse ühte food courti, mis kujutas endast umbes 20 erinevat toiduletti, kus sai kohapeal söömiseks või kaasa osta sushit, hiinakat, erinevaid võileibu ja wrappe, sooja toitu, salateid, suppe jne jne. Ja see oli veel suhteliselt pisike food court. Kui ma paar aastat tagasi Sydneys Austrian Airlinesis töötasin, siis mu lemmikosa päevast oli see, kus sa läksid võtsid lähemast food courtist endale kas sushirulli või mingi snäki ja läksid istusid tunniks ajaks parki maha ja lugesid või niisama päevitasid. Lõuna ajal 12 ja 2 vahel on iga väiksemgi park ülerahvastatud ülikondades ja kostüümides inimestest, kes Sydney CBDs (central business district) töötavad ja lõunapausi parki veetma tulevad. Tallinna kesklinnas võiks kaa midagi sarnast olla. Suvel ma vahepeal proovisin lõunat Schnelli tiigi ääres veeta aga see kontingent, kes seal murul aega mööda saatis oli siiski hoopis teistsugune. Kindlasti mitte ümberkaudsed kontoriinimesed Igatahes, mina võtsin oma tavalise sushirulli (või sushi hamburger, nagu Topa selle kohta ütles), Marion ja Topa sandwitchid ja pane-endale-ise-kokku-nuudlid (valid ise, milliste nuudlite, lisade ja kastetega sa oma hiinakat tahad). Täis kõhuga üritasime veel veidi Pitt Street Mallis poode mööda käia aga üsna pea leidsime, et kodu randa päevitama ja ujuma minna oleks palju parem mõte. Kuigi kahjuks jäid Mammul ja Topal nägemata Darling Harbour. Coogeele jõudes oli ka Lui juba töölt kodus ja tuli meiega koos ujuma. Kuna meil järgmine päev oli plaanitud tegelikult Bondi Junctionis veidi shoppingut teha, aga Lui oli vaba päeva võtnud ja ka ilm pidi ilus tulema, siis otsustasime hoopis õhtul Bondil ära käia. Kui muidu pannakse Sydney poed kell 6 kinni üldiselt, siis neljapäeviti on night shopping ehk poed on lahti kuni kella 21ni.

Reede hommikul läksime Luiga kohe esimese asjana kell 8 ujuma. Vesi oli eriti hea - sile, täiuslikult läbipaistev ja päike polnud veel jõudnud kuumaks minna. Kuna teised pidid oma apartmendi kell 10ks vabastama, tõid nad kotid Lui juurde ja läksime kõik koos Gordons Baysse snorkeldama. Coogeelt läheb Bondile jalutusrada, mis kulgeb mööda kaljust rannaäärt, vahepeal erinevaid rannakesi läbides. Kokku on see ca 5 km pikk aga superilusate vaadetega ja minu meelest üks nendest asjadest, mida kindlasti Sydneys teha võiks, kui aeg vähegi lubab. Gordons Bay on Coogee poolt minnes ca 20 min jalutuskäigu kaugusel - hästi sinise veega laht, kus keskel liiv ja äärtes kivid. Eelmine kord, kui ma veel Sydneys elasin, me seda snorkeldamiseks avastanud ei olnud, nii et minul oli kaa põnev

Turniseme kive mööda kuhugi lahe keskosa poole, hirmutasime ära ühe mehe, kes kivide vahel alasti päevitates oma valgele tagumikule jumet üritas tekitada ja läksime vette. Luil oli olemas kaks maski koos toruga ja lestad, mida me siis kordamööda kasutasime. Kuigi natukene oli lainet, oli nähtavus päris hea. Esimesel ringil nägime lisaks pisikestele triibulistele kaladele kuskil 6m sügavusel põhjas ca poolemeetrist kollast vuntsidega kala, kes ennast mererohu alla peitis, kui ma liiga pikalt ta kohale hõljuma jäin. Kui me hiljem Luiga teist korda läksime ja mööda lahe serva veel kaugemale ujusime ja keskelt tagasi tulime, nägime vuntsidega kala veelkord ja lisaks suuremat musta-kollase kirjut sõbraliku välimusega kala. Vahepeal kividel päevitades rääkis Lui, kuidas sel suvel on eriti palju olnud hairünnakuid. Keegi surma pole saanud aga näiteks kaotas üks mereväelane, kes sadamaalal treeningsukeldumist tegi käe ja jala, lisaks hammustas hai ka teist kätt. Omamoodi iroonia on selles, et sadama alal tegelikult vahepeal haisid ei olnud, kuna vesi oli nende jaoks liiga must. Nüüd aga on piirkond ära puhastatud ja haid ning raid on tagasi.

Kuna meil oli juba õhtul vaja lennukile minna, jõudsime veel Coogeel salatid haarata ja neid randa sööma minna. Samal ajal sattus mingi mees uppumisele üsna lähedale. Keegi meist ei näinud, mis täpselt juhtus, aga mingi hetk oli veest üks paksem mees välja tõmmatud ja vetelpäästjad andsid talle hapnikku ja tegid elustamist. Lui, kes tuli just samal ajal veest välja, ütles, et see mees oli kahtlaselt halli värvi olnud. Kiirabi tuli just siis, kui meie lahkusime, nii et me kokkuvõttes ei saanudki teada, mis sellest mehest sai. Ma loodan, et ta jäi ellu ikkagi.

Kui me Luiga hommikul ujumas käisime, siis möödaminnes ma niisama uurisin, mis sai Briti tüüpidest Jimmyst ja Alexist, kes meiega Coogeel tihti hängisid ja kohalikus backbackersis elasid. Mingi hetk olevat neil raha otsa saanud ja nad olevat tagasi Inglismaale läinud, Sydneyst eriti kaugemale jõudmata. Kui ma õhtul dushi alt tulin, teatas Lui, et ta oli just aknast välja vaadanud ja tänaval oli seisnud Jimmy ja lehvitanud. Tõeline "kus hundist räägid.." Jimmy tuli muidugi kohe ka läbi ja rääkis, et ta oli just mõni päev tagasi jõudnud ja plaanib esialgu aastaks jääda. Nii kummaline, et me just ühel hetkel sattusime Coogeel tagasi olema ja ära minna oli tegelikult väga kahju. Seda enam, et Uus-Meremaa tervitas meid 17 kraadi "sooja" ja vihmasajuga.