Bay of Islands
01.03.2009 - 06.03.2009
23 °C
Vaata
AU+NZ reis
kasutaja tkallas reisikaartil.
Bay of Islands
Paihia
Hästi lihtne viis Uus-Meremaal majutust leida on jalutada sisse i-site kontorisse (turismiinfo) ja seletada mõnele sõbralikule töötajale, mida sa otsid, kuskohas, ja mis su budget on. Loomulikult aitab kaasa, kui see i-site, kus sa parajasti oled, on ikka selle piirkonna infopunkt, kuhu sa majutust otsid. Meie saime endale niimoodi väga kena korteri Paihias, kohe mere ääres 139 NZD öö kohta. Kuna meil kiiret ei olnud, siis otsustasime jääda esialgu neljaks ööks.
Esimesed paar päeva me midagi erilist ei teinud, peale selle, et lugesime ja päevitasime ja sõitsime ühel õhtul praamiga Rusellisse (lähevad iga 20 min tagant, 10 NZD edasi-tagasi pilet) ja ronisime kuskile mäe otsa lookout pointi. Täitsa juhuslikult oli samal ajal päikeseloojang (me tõesti ei plaaninud aga niimoodi läks.
Järgmisel hommikul oli meil plaan minna kruiisile, mis käib läbi erinevaid saari ja teepeal näed ka delfiine, kes lahes elavad ning kui veab, saad nendega ka ujuda. Loomulikult oli hommikul ärgates pilves ja tuuline ilm ning kohe kohe hakkas ka sadama. Kruiis jäi seega ära. Selle asemel otsustasime minna Cape Reingale, kus saavad kokku Tasmaania meri aj Vaikne ookean ja ühtlasi on ka Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem punkt.
Cape Reinga
Bill soovitas meil igatahes võtta osa mõnest bussituurist, mis sulle Cape Reingat tutvustavad. Kuna meie trip oli üsna planeerimata, olid kõik bussid selleks ajaks kui me ... jõudsime loomulikult ahkunud. Aga järjekordne tore tädi joonistas meile kaardile kõik kohad, kuhu me minema peaks, nii et katki ei olnud midagi. Esimene koht, kus me peatusime, oli 90 mile beach, mis on tegelikult 90 km rand. Aga see on ühtlasi ka autotee. Väga ohtlik (quicksand, tõusud-mõõnad jne) aga siiski - rannamaantee. Meie tegime oma rendiautoga, millel polnud nelivedu ega midagi, ainult pisikese tiiru. Niipalju, et saime korra liiva seest pipisid (väikesed karbid, mida süüakse) välja kaevata. Kuna ümbruses polnud ühtegi grilli, siis meil jäi seekord oma kaevatud pipid proovimata. Topa oli kohutavalt kurb, et meie ei saanud mööda 90 mile beachi oma autoga sõita (kuna meil polnud aimugi, millal näiteks high tide võiks olla, siis me ei hakanud riskima) ja lubas kindlasti kunagi tagasi tulla, neliveoga küll siis.
Edasi läksime kõige valgema ja peenema liivaga randa Uus-Meremaal. Isegi päike tuli korraks välja aga tuul ja lained olid ujumiseks liiga metsikud. Jooksime niisama ringi.
Edasi tuli juba päeva kõige fun'im osa - sandboarding. Cape Reinga tipus on Te Pui jõgi, mille ääres on hiiglaslikud liivadüünid (liiv tuleb kunagistest vulkaanipursetest, mille jõgi on peeneks teinud ja mere poole siis kandnud). Düünide all oli üks mees on bussiga, kus ta rentis 15 NZD tund välja sandboarde (mis olid tavalised bodyboardid, veidi räsitumad kohati). Rendihinna sisse kuulus ka väike koolitus, kuidas sõita (kõhuli), pidurdada (varbad liiva) ja seisma jääda (rullid ennast laua pealt maha). Ja näitas kätte ka nõlvad - family fun ja psycho slope. Otseloomulikult hakkasime turnima psycho poole, eeldates, et ega see eriti psycho ikka ei saa olla. Sai küll.
Esiteks üles ronimine. Väga järsust ja kõrgest nõlvast, samal ajal kui su ümbes käib selline keskmist sorti liivatorm. Üleval oli tuul nii kõva, et püsti seista eriti ei saanud (eriti laud kaenla all, mis oli ideaalne "puri"). Ja alla vaadates tuli tunnistada, et see on ikka üks VÄGA järsk nõlv. Topa oli esimene vapper ja kui ta elusana alla jõudis (meetriga teravast kivist küll möödudes) tuli meil Mammuga kaa julgus kokku võtta. Mammu ütles hiljem, et ta ootas kogu aeg millal ta surma saab. Mina kartsin oma näo pärast, sest see oleks esimene asi, mis igasugusel kokkupõrkel löögi oleks saanud. Aga kokkuvõttes ronisime me Topaga ka veel teist korda üles ja tulime alla kaa.
Järgmine peatus oligi siis Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem punkt, kus saavad kokku India ja Vaikne ookean ja kus oli jube kõva tuul. Meil oli loomulikult vaja ronida ka kõige kõrgemasse (ja kõige kõvema tuulega) kohta kaa Vaated olid igatahes võimsad.
Järgmiseks päevaks olime planeerinud rentida kanuud ja sõita ööseks ühele saarele kämpima. Kohe Paihia rannas on erinevaid veespordi laenutusi, me saime kokkuleppele ühe muheda tüübiga, kellega vahetasime igaks juhuks ka tel numbreid, sest ilm teatavasti ei pruugi olla väga kindel värk. Otseloomulikult saabus õhtul eikuskil metsik vihmatorm, mis kestis ka terve järgmise päeva. Nii et kanuud võisime unustada. Plaanisime juba järgmisel päeval hakata vaikselt tagasi lõuna poole liikuma kui hommikul ärgates oli üllatuslikult väljas päike. Käisime kiirelt kai ääres, kus selgus, et kruiis, kuhu plaanisime Paihiasse saabudes minna nüüd viimaks ikkagi väljub, ostsime piletid ja kell 9 olime juba laevas. Kruiis oli päris tore, sõitsime erinevate saarte vahel ringi, nägime delfiine ja saime ära käia ka sellel saarel, kuhu me kanuudega ööseks pidime tulema. Saart nähes kirusime veelkord ilma, sest tetegimist oli väga ilusa saarega ikka.
Järgmisel päeval aga pakkisime viimasks oma asjad kokku ja andsime korteri võtmed üle, et alustada tagasiteed lõuna poole, eesmärgiks veeta paar päeva veel Lake Taupo ääres, millest me teel Rotoruasse mööda sõitsime ja mis meile super mulje jättis oma peegelsileda vee ja ilusa loodusega.
Kirjutas tkallas 22:51 Sildid New Zealand