Rotorua

Rotorua piirkonda tulime Billi soovitusel. Kuigi tegelikult hoiavad kohalikud ise siit võimalusel pigem eemale, kuna tegemist on ikkagi tõeliselt turistide poolt vallutatud kohaga. No ja tegelikult pole ka ime - kuna Rotorua asub igasuguste vulkaanide keskel või läheduses, on siin peamiseks tõmbenumbriks geisrid, kraatrid, kuumaveeallikad jms. Lisaks järved, kus saab kala püüda, jõed, kus saab raftida, benji ja langevarjuhüpped veel lisaks.

Meil õnnestus rentida Lake Rotoiti ääres päris suur maja, kus oli hiiglaslik terrass ja tillukene aed, oma laimipuu, piljardilaud ja loomulikult BBQ. Kui me hommikul Feildingist sõitma hakkasime, oli ilm päris jahe ja veidi pilvine. Kuna liikusime aina kõrgemale, Tongarino rahvuspargi poole, siis aina külmemaks ka läks. Eriti julgustavalt ei mõjunud ka igasugused suusa ja lumelaua laenutused ja ski motelid, mis üha tihedamalt teed ääristasid. Suusahooaeg on siiski õnneks veel paari kuu kaugusel. Kõigepealt ei olnud Tongarino just kõige muljetavaldavam, sest ilm oli pilves ja vulkaane (neid on Tongarinos kolm) polnud üldse näha. Põhimõtteliselt nagu sõidad suvel kuskil mahajäetud suusakülas vms. Terves pargis saab teha igasuguseid erinevad walk'e või mitmepäevaseid matkasid, mis on ka väga popid. Meil selleks seekord aega ei olnud ja läksime kergema vastupanu teed.Sõitsime nii kõrgele mäkke, kuni tee ära lõppes (jällegi suusakülas). Kuidas nad seal talvel suusatavad, jäi meile täielikuks müstikaks. Kuna tegemist on ju vulkaaniga, siis on terve mäekülg kaetud eriti teravate ja suurte kividega. Me leidsime, et seda küll mingi paari meetri lumega ei kata...aga no kuidagi peab see võimalik olema. Jälle põhjus tagasi tulla, talvel siis, et näha, mis värk on ikkagi.

Külast läks mäkke "Lord of the Rings" walk, väidetavalt 10 min edasi-tagasi ja hästi raske. LOTR sellepärast, et Tongarinot kasutati filmis Mordorina ja selles kohas, kus me olime sattunud, filmiti kaa mingi osa siis. Ronisime siis 5 min mingile seljandikule ja elasime läbi väikese Frodo ja Sami momendi kui seljandiku tagant avanes vaade pikale orule ja seal lõpus "Mt. Doom" (päriselus Mt. Ngauruhoe). Meie peade kohal sõelus kogu aeg edasi tagasi mingi helikopter, mis ilmselt tõi mäest alla mingit varustust. Topa juhtimisel me loomulikult pidime suunduma kõige kõrgemasse tippu, kuhu meil ligi õnnestus pääseda. Vahepeal läks turnimine suht keeruliseks ja alla vaadates hakkas minu pea küll ringi käima. Aga samas ma kardan ka kõrgust. Turnisime ringi, tegime Mammuga Topale kivi taga Gollumit natukene, ja turnisime alla tagasi.

Rotorua esimesel päeval otsustasime üle vaadata siis need geisrid ja keeva mudaga augud. Tervet seda piirkonda iseloomustab õhus heljuv mädamunahais, mis tuleb väävlist. Väidetavalt pidi sellega harjuma. Isiklikust kogemusest oskan öelda, et harjumiseks läheb ilmselt kauem, kui 3 päeva. Bill oli meile soovitanud sellist kohta nagu Wai-O-Tapu Thermal Wonderland. Mis pidi vähem turistikas olema, kui Te Puia, kus lisaks geisritele saab kohe kätte ka oma maooride laksu - kontsert vms. Ühesõnaga koht, kuhu jaapani turistid tulevad bussiga. Waiotapusse meelitas meid ka geiser, mis pidi igal hommikul kell 10.15 tund aega järjest 20m kõrgusele purskama. Nojah. Tegelikult oleks see "wonderland" osa nimest juba meid ettevaatlikuks tegema. Otseloomulikult toodi ka sinna bussitäite kaupa turiste, kõik oli hästi safe, ülerahvastatud ja isegi natukene igav. Selleks, et keeva mudaga kraatrit näha, tuli oma järjekorda oodata, et tõkkepuu äärde pääseda. Meie kõige põnevam moment oli siis, kui otsustasime kõige kaugemat rada läbida vastasuunas, nii et olime lausa paarikümneks minutiks üsna omaette ja saime rõõmsalt ületada piirdeid, kus olid sildid "strictly hold to the marked path". Näiteks avastasime Mammuga kuivanud jões hiiglaslikkude sipelgapesade moodi kuivanud väävlihunnikud ja veetsime lõbusad 5 minutit neid näppides.

Teine päev läks meil juba palju paremini. Bookisime endale raftingu (90 NZD) Kaituna jõel, mis on level 5 jõgi. Kõige kõrgem level on 6 ja meie jõel oli väidetavalt maailma kõige kõrgem "commercialy rafted" (ehk siis selline, kuhu turiste lubatakse kosk) - 7m kukkumist. Tagantjärele ma arvan, et rafting näeb välja palju skeerim, kui ta tegelikult on. Enne, kui me esimesest rapidist üle läksime, me ikka natukene pabistasime. Ok, päris palju vist kohati. Kindlasti aitas sellele kaasa see, et enne oli meile näidatud aja parajaks tegemiseks videot, kus KÕIK parved läksid vähegi raskema koha peal ümber, lisaks peeti pikk loeng sellest, kuidas kose alt välja saada, kui sa peaks paadist välja kukkuma jne jne. Reaalselt meil kordagi isegi ei tekkinud tunnet, et krt, nüüd kukun. Paadist väljas käisime kõik, aga see oli sellepärast, et ühel vaiksemal kohal teatas instruktor, et okei, pange oma aerud maha ja hüpake jõkke. Alguses vaatasid kõik talle veidi hämmeldunult otsa, aga kui me saime aru, et ta ei teegi nalja, siis tegime nagu kästi. Kaituna jõgi pidi olema kõige soojem Uus-Meremaal ja tõesti oli soe. Eriti tore oli lasta igast keeristel ja vooludel ennast edasi kanda. Lõpus tegime ka sellist asja, et sõudsime kose poole tagasi, nii et paadi nina (ja need kes seal parajasti olid) kadusid vee alla.

Ülejäänud pärastlõuna tegelesime oma päevituse edendamisega. Vedasime madratsid õue murule ja lugesime, aeg ajalt teist külge keerates. Õhtul oli meil eriti tore õhtusöök, sest Ole ja Tafka olid veetnud terve päeva merel kala püüdes ja seda me siis õhtul ka grillisime. Kõrvale tegime värsket salatit ja praadisime halloumit. Kokkuvõttes said nad kätte snapperit, king fishi (kes tegelikult oli alakaaluline, aga kuna hai oli teda üritanud konksu otsast ära naksata ja kala kõhu katki rebinud, siis teda enam ära visata ei saanud ja me pidime ta "kahjuks" ära sööma) ja unknown kala (aga hea valge lihaga).

Hommikul oli taas kolimise aeg. Sõitsime veel kõik kuuekesi 2 autoga Hamiltoni, aga seal läksid meie teed lahku. Meie Marioni ja Topaga suundusime Aucklandi ja teised hakkasid vaikselt tagasi Wellingtoni minema, et kolmapäeval koju lennata. Aucklandis läksime õhtul välja söömaja meie Mammuga tellisime musseleid. Me ei osanud aimatagi, mis meile toodi. Mõlemad saime umbes supipotitäie hiiglaslikke karpe, mis olid umbes 3 korda suuremad, kui need, mida me seni oleme söönud. Lisaks hunnik friikaid majoneesiga. Isegi kahepeale oleks seda liiga palju olnud aga meie tellisime targalt mõlemale oma portsu. Mina vist sõin kolmandiku, Mammu natukene rohkem. Aga need olid kõige imelisemad musselid, mida ma elus söönud olen - hästi mahlased, imelises koore, veini ja sinepikastmes värske sidruniga kõrval. Nii kohutavalt kahju oli neid järgi jätta aga musseleid süües tuleb paratamatult mingi hetk piir ette ja rohkem ei jaksa mitte kuidagi. Mõneks ajaks on meil nüüd karpidest isu täis aga siin pidi olema igasugust põnevat seafoodi, nii et meil on veel kõvasti, mida avastada. Edaspidi küsime ainult, kui suured need portsjonid ikkagi on