Sydney

Kolmapäeva õhtul Sydneysse jõudes tuli kohe päike välja. Mina checkisin sisse Lui juures oma vanal kohal diivanil ja teised leidsid apartmendi paar maja edasi Coogee Bay Roadil. Istusime Lui ja Barbaraga päris pikalt üleval, tegime paar drinki ja muidu muljetasime. Tegime vesipiipu ja vaatasime üle augud vaibas, mis mahakukkunud süsi sinna paar aastat tagasi põletanud oli, aga mis meil väga hästi oli õnnestunud korteriomaniku eest ära peita. Auke endiselt eriti näha ei olnud Öösel magada oli juba üsna palav. Hommikul vara ärkasin nagu vanasti selle peale, et lahtise akna alt sõitis mööda tänavapuhastusauto. Lui ja Barbara läksid mõlemad juba 6 ajal hommikul tööle. Mina magasin üheksani, tegin kiire dushi ja sõin aknal kõõludes ja Coogee elu jälgides ära ühe apelsini. Selleks ajaks olid ka teised valmis. Võtsin veel Boostist mangosmuuti näppu ja läksime bussi peale, et kesklinnas turistitada veidi.

Tegimegi Marioni ja Topaga sellise tüüpilise ringi, mille käigus kõik "must see" asjad saab nähtud. Alustasime Hyde Parkist ja jalutasime lõppu kuni Botaanikaaiani. Seal tuiasime veidi ringi, püüdes hoida sihti ooperimaja poole. Ilm oli tõeline Austraalia suvi - taevas oli täiesti pilvitu ja sooja oli vist küll ca 33 kraadi ringis. Botaanikaaias käisime läbi troopika ja ürdiaia ja istusime siis korraks maha, et ära hävitada üksik õlu Topa kotist. Proovisime ka 5 minutit kiirelt päikest võtta aga metsik palavus ja torkiv muru ei olnud just kõige paremad tingimused. Selle asemel istusin ja vaatasin mõtlikult ühte puud, kus rippusid mingid ülisuured viljad. Äkitselt aga sirutas üks "vili" tiivad laiali ja tõusis lendu. Alles siis saime aru, et tegelikult olid need hoopis hiiglasliku nahkhiired, kes pea alaspidi puude küljes rippusid. Ühe puu küljes rippus neid ikka mitukümmend tükki ja kui me natukene lahtistema silmadega ringi vaatasime, tuli välja, et see polnud mitte üksiks puu vaid 6 või 7 puud järjest oli paksult täis 20-30 cm pikkuseid nahkhiiri, kes vahepeal endale tiibadega tuult lehvitasid või mööda oksa varjulisemasse kohta turnisid ja piiksusid.

Edasi jalutasime juba ooperimaja poole, tegime kohustuslikud pildid ja istusime veidi niisama treppidel ja nautisime vaadet. Sealt kõmpisime läbi Circular Quay kesklinna poole. Kuna meil olid kõhud selle aja peale üsna tühjaks läinud põikasime sisse ühte food courti, mis kujutas endast umbes 20 erinevat toiduletti, kus sai kohapeal söömiseks või kaasa osta sushit, hiinakat, erinevaid võileibu ja wrappe, sooja toitu, salateid, suppe jne jne. Ja see oli veel suhteliselt pisike food court. Kui ma paar aastat tagasi Sydneys Austrian Airlinesis töötasin, siis mu lemmikosa päevast oli see, kus sa läksid võtsid lähemast food courtist endale kas sushirulli või mingi snäki ja läksid istusid tunniks ajaks parki maha ja lugesid või niisama päevitasid. Lõuna ajal 12 ja 2 vahel on iga väiksemgi park ülerahvastatud ülikondades ja kostüümides inimestest, kes Sydney CBDs (central business district) töötavad ja lõunapausi parki veetma tulevad. Tallinna kesklinnas võiks kaa midagi sarnast olla. Suvel ma vahepeal proovisin lõunat Schnelli tiigi ääres veeta aga see kontingent, kes seal murul aega mööda saatis oli siiski hoopis teistsugune. Kindlasti mitte ümberkaudsed kontoriinimesed Igatahes, mina võtsin oma tavalise sushirulli (või sushi hamburger, nagu Topa selle kohta ütles), Marion ja Topa sandwitchid ja pane-endale-ise-kokku-nuudlid (valid ise, milliste nuudlite, lisade ja kastetega sa oma hiinakat tahad). Täis kõhuga üritasime veel veidi Pitt Street Mallis poode mööda käia aga üsna pea leidsime, et kodu randa päevitama ja ujuma minna oleks palju parem mõte. Kuigi kahjuks jäid Mammul ja Topal nägemata Darling Harbour. Coogeele jõudes oli ka Lui juba töölt kodus ja tuli meiega koos ujuma. Kuna meil järgmine päev oli plaanitud tegelikult Bondi Junctionis veidi shoppingut teha, aga Lui oli vaba päeva võtnud ja ka ilm pidi ilus tulema, siis otsustasime hoopis õhtul Bondil ära käia. Kui muidu pannakse Sydney poed kell 6 kinni üldiselt, siis neljapäeviti on night shopping ehk poed on lahti kuni kella 21ni.

Reede hommikul läksime Luiga kohe esimese asjana kell 8 ujuma. Vesi oli eriti hea - sile, täiuslikult läbipaistev ja päike polnud veel jõudnud kuumaks minna. Kuna teised pidid oma apartmendi kell 10ks vabastama, tõid nad kotid Lui juurde ja läksime kõik koos Gordons Baysse snorkeldama. Coogeelt läheb Bondile jalutusrada, mis kulgeb mööda kaljust rannaäärt, vahepeal erinevaid rannakesi läbides. Kokku on see ca 5 km pikk aga superilusate vaadetega ja minu meelest üks nendest asjadest, mida kindlasti Sydneys teha võiks, kui aeg vähegi lubab. Gordons Bay on Coogee poolt minnes ca 20 min jalutuskäigu kaugusel - hästi sinise veega laht, kus keskel liiv ja äärtes kivid. Eelmine kord, kui ma veel Sydneys elasin, me seda snorkeldamiseks avastanud ei olnud, nii et minul oli kaa põnev

Turniseme kive mööda kuhugi lahe keskosa poole, hirmutasime ära ühe mehe, kes kivide vahel alasti päevitates oma valgele tagumikule jumet üritas tekitada ja läksime vette. Luil oli olemas kaks maski koos toruga ja lestad, mida me siis kordamööda kasutasime. Kuigi natukene oli lainet, oli nähtavus päris hea. Esimesel ringil nägime lisaks pisikestele triibulistele kaladele kuskil 6m sügavusel põhjas ca poolemeetrist kollast vuntsidega kala, kes ennast mererohu alla peitis, kui ma liiga pikalt ta kohale hõljuma jäin. Kui me hiljem Luiga teist korda läksime ja mööda lahe serva veel kaugemale ujusime ja keskelt tagasi tulime, nägime vuntsidega kala veelkord ja lisaks suuremat musta-kollase kirjut sõbraliku välimusega kala. Vahepeal kividel päevitades rääkis Lui, kuidas sel suvel on eriti palju olnud hairünnakuid. Keegi surma pole saanud aga näiteks kaotas üks mereväelane, kes sadamaalal treeningsukeldumist tegi käe ja jala, lisaks hammustas hai ka teist kätt. Omamoodi iroonia on selles, et sadama alal tegelikult vahepeal haisid ei olnud, kuna vesi oli nende jaoks liiga must. Nüüd aga on piirkond ära puhastatud ja haid ning raid on tagasi.

Kuna meil oli juba õhtul vaja lennukile minna, jõudsime veel Coogeel salatid haarata ja neid randa sööma minna. Samal ajal sattus mingi mees uppumisele üsna lähedale. Keegi meist ei näinud, mis täpselt juhtus, aga mingi hetk oli veest üks paksem mees välja tõmmatud ja vetelpäästjad andsid talle hapnikku ja tegid elustamist. Lui, kes tuli just samal ajal veest välja, ütles, et see mees oli kahtlaselt halli värvi olnud. Kiirabi tuli just siis, kui meie lahkusime, nii et me kokkuvõttes ei saanudki teada, mis sellest mehest sai. Ma loodan, et ta jäi ellu ikkagi.

Kui me Luiga hommikul ujumas käisime, siis möödaminnes ma niisama uurisin, mis sai Briti tüüpidest Jimmyst ja Alexist, kes meiega Coogeel tihti hängisid ja kohalikus backbackersis elasid. Mingi hetk olevat neil raha otsa saanud ja nad olevat tagasi Inglismaale läinud, Sydneyst eriti kaugemale jõudmata. Kui ma õhtul dushi alt tulin, teatas Lui, et ta oli just aknast välja vaadanud ja tänaval oli seisnud Jimmy ja lehvitanud. Tõeline "kus hundist räägid.." Jimmy tuli muidugi kohe ka läbi ja rääkis, et ta oli just mõni päev tagasi jõudnud ja plaanib esialgu aastaks jääda. Nii kummaline, et me just ühel hetkel sattusime Coogeel tagasi olema ja ära minna oli tegelikult väga kahju. Seda enam, et Uus-Meremaa tervitas meid 17 kraadi "sooja" ja vihmasajuga.