Reisiblogid Travellerspoint-is

Byron Bay

15. - 18. veebruar. Päike. Lõpuks:)

sunny 30 °C
Vaata AU+NZ reis kasutaja tkallas reisikaartil.

Kuigi teoreetiliselt me olime Byronis juba alates 13. veebruarist, siis põhilisem linnaga tutvumine käis meil hiljem ja omamoodi kahes osas. Maja, mille me esimeseks kolmeks ööks olime rentinud, asus Byroni keskusest ca 5 km lõuna poole. Meie maja asus Tallow Beachil, mis on ilus laia liivaribaga rand aga lained on üsna karmid ja vahused, nii et ei mina ega Marion seal ujuma ei jõudnudki. Pühapäeva hommikul ärgates paistis meie kõigi suureks rõõmuks päike. Hommikupooliku veetsime oma "kodurannas" tuima pannes. Võtsime päikest, jalutasime ringi ja vaatasime ringisiblivaid krabisid. Lõuna ajal läksime linna sööma sellisesse kohta nagu Balcony, peamiselt sellepärast et neil oli tasuta wifi. Marioniga sõime mõlemad musselseid tomati ja veinikastmes ja jõime siidreid. Karbid olid täitsa okei, kuigi need, mis me suvel Hispaanias sõime meeldisid meile mõlemale rohkem. Tomatipasta oli nagu üleliigne. Mammu oli ka hiljem ahnes karpide näljas kuni ma talle ühel õhtul lugesin ette ühe lõigu Anthony Bourdaine'i raamatust Kitchen Confidential, kuidas tema ei söö kunagi karpe restoranis, kus ta kokka isiklikult ei tunne. Nimelt pidavad karbid olema kokkade üks lemmik asi, mida kiiresti valmistada. Viskad karbid paariks minutiks potti ja valmis. Aga enne, kui nad potti jõuavad, ligunevad nad omaenda vedeliku sees, sest enamasti restoranid ei viitsi investeerida õigetesse karpide säilitamise nõusse vms ja samuti ei hakka enamus kokkasid enne karpide potti viskamist iga karpi ükshaaval üle kontrollima, ega ta juba avanenud ei ole (see tähendab, et karp ei kõlba süüa ja ei ole värske). Nii et tõenäosus, et su toidu hulka satub mõni halb karp, on üsna suur. Ja seda, kui halb see tunne siis on, olen ma kahjuks ka omal nahal kunagi Tais tundnud. Märksõnadeks kontrollimatu oksendamine ja kõhulahtisus. Samaaegselt.

Pärast lõunat läksime sinnasamasse Byroni main beachile ja viskasime pikali. Lained olid päris okeid ja läksime ujuma. Enne kui me Marioniga arugi saime, olime driftinud kalda suhtes kõvasti vasakule ja kui ma üks hetk märkasin, et ujujaid enam ei ole ja kohe hakkan ma surfaritele ette jääma, püüdsin kiiresti tagasi pääseda. See ei olnud üldsegi nii lihne, sest rannaäärne hoovus oli ikka kuradi tugev. Mammu võitles ka minust mõne meetri kaugusel ja kui me lõpuks põlvini vette jõudsime lõõtsutasime üsna korralikult ja otsustasime keskenduda mõneks ajaks päevitamisele. Topa seevastu sai praktiliselt kohe selgeks bodysurfingu (ootad lainet ja just ennem murdumist hakkad kaasa ujuma, nii et laine võtab su endaga kaasa ja saad teha päris pika sõidu) ja veetis vees vist üle tunni.
DSC_0907.jpg

Õhtul otsustasime ära käia Cape Byronis, kus asub Austraalia idapoolseim maismaapunkt ja ilus majakas aastast 1905. Tänu Lonely Planetile olime jällegi targemad, ja teadsime, et otse majaka juurde sõites tuleb parkimise eest maksta, aga auto saab jätta ka kuhugi allapoole. Tiirutasime veits ringi ja parkisime lõpuks Belongil Beachil, kus läks mäkke jalutusrada sildiga Lighthouse 700m. Kuskil poole tee peal me arutasime Marioniga, et see number ei saanud ikkagi õige olla ja see silt on ilmselt pandud selleks, et inimesi julgustada, sest 700m ei tundu üldsegi kaugel. Ja kui sa juba poole peal oled, siis sa võid ju samahästi lõpuni minna. Ja niimoodi julgevad ka paksud Ameerika turistid selle ronimise ette võtta. Või oli asi lihtsalt selles, et tee läks koguaeg ülesmäge. Aga isegi kui see oli rohkem kui 700m oli see igatahes seda ronimist väärt. Vaated, mis sealt avanesid olid ülikihvtid. Siinkohal seletavad pildid ilmselt rohkem. Ühes kohas oli ka selline väljaulatuv kivine neem, Topa juhtimisel me ronisime üle turistidele mõeldud aia (seal taga jätkus rada, nii et väga kohutav meie rikkumine ilmselt ei olnud) ja turnisime kividele lähemale. Kui päike hakkas loojuma, olid seal pehmelt öeldes ilusad vaated.
DSC_0773.jpg
DSC_0840.jpgDSC_0842.jpg
DSC_0878.jpg

Järgmisel päeval sai otsa meie maja rent ja kuna meie lemmikkanal näitas endiselt, et allpool rannikul jätkuvad hullud vihmad aga Byronis oli oodata enam vähem selget ilma, otsustasime veel kaheks ööks Byronisse jääda. Byron on nii mõnus linn, et tegelikult tegime me seda üsna hea meelega. Hetkeks kaalusime ka varianti põhja poole sõita, aga kuna meil oleks lõppkokkuvõttes ikkagi hiljemalt neljapäevaks vaja Sydneys olla, otsustasime üsna kiirelt ja üksmeelselt siiski Byroni kasuks. Ja ei kahetsenud. Võtsime apartmendi kohe kesklinnas, 2 magamistoa, rõdu ja suure elutoa/köögiga koha eest maksime 220 AUD öö eest. Taevas oli endiselt veits pilvine, seega veetsime paar tundi mööda surfipoode ringi rännates ja lõpuks viskasime ennast rannas lebosse. Selleks ajaks oli taevas üsna pilvitu ja päike ülikuum. Kuna meil kõigil oli kaasas 15 SPF päevituskreem ja eelmisel päeval polnud keegi kõrvetada saanud, jätkasime samas vaimus ennast kreemitades. Arvestamata, et võrreldes eilsega oli päike tegelikult palju tugevam. Pärast paari tundi rannas kurtis Topa, et tal kael hakkab põlema ja me kablutasime vahelduseks kodupoole. Siis selgus muidugi, et me kõik olime tegelikult siit sealt põlenud, mul ja Marionil kummalisel kombel just labakäed. Pärastlõuna veetsime paari siidriga rõdul lugedes ja õhtul tegime linnas väikese ringi. Viimane päev Byronis möödus nagu muuseas. Käisime hommikul söömas (hiiglaslike portsudega kohas One One One, teine koht peale Balcony, kus on tasuta wifi), siis väike shopping, ujumine, jälle sööma (Noodelbox) ja koju rõdule lugema. Kuna pidime varakult sõitma hakkama (ja kuna meil oli ka lihtsalt uni) läksime suht varakult magama. Öösel ärkasime veel metsiku vihmasaju peale (meil oli rõduuks lahti) aga hommikul pakkisime asjad kokku ja hakkasime Sydney poole liikuma.

Kirjutas tkallas 6:08 Sildid Australia Kommentaarid (0)

Nimbin

14. veebruar. Ikka veel sajab aga soe on vähemalt

rain
Vaata AU+NZ reis kasutaja tkallas reisikaartil.

Kuna Austraalia ei tervitanud meid just ideaalse rannailmaga, siis otsustasime oma aega sisustada tripiga Nimbinisse, mis meil tegelikult nagunii plaanis oli. Ajavahe tõttu olime kõik hommikul kuuest üleval, enamus ajast möödus Weather Channelit vaadates lootuses, et kuskilt imeliselt äkki selgineb.

DSC_0470.jpg

Aga ei midagi. 10 paiku hakkasime Nimbinisse sõitma, mis asub Byron Bayst ca 50 km sisemaale. Kuna meil aega oli, otsustasime sõita vähe pikema ringiga mööda Rainforest Wayd - tee, mille kirjelduse me leidsme Lonely Planetist ja mis kujutab endast põhimõtteliselt autosõitu läbi ilusa veidi mägise maastiku, teed ääristamas erinevad (mahe)farmid ja macadamiani pähkilipuud. Ühesõnaga üsna ideaalne vihmase ilma tegevus.
DSC_0460.jpg

Nimbinisse jõudes oli ka vihm korraks järgi jäänud. Parkisime auto ära ja jalutasime mööda peatänavat allpoole. Põhimõtteliselt kogu "vaatamisväärste osa" ongi sellel samal tänaval, umbes 500m värviliste majade ja erinevate pisikeste poodidega, mis enamasti müüvad kõikvõimalikke piipe, pabereid jm suitsetamiseks vajalikku ning erinevaid taimesegusid, värvilisi riideid, loodustooteid. Hipide staffi ühesõnaga. Igasugustes reisiraamatutes kirjutatakse, kuidas Nimbin on koht Austraalias, kus saab "legaalselt" popsu osta. Päris nii see siiski ei ole. Ilmselt on põhjus ka 2008 aastal korraldatud karmidest politseireidides. Hemp Embassys (pood, kus müüdi kõikvõimalikke tööstulikust kanepist valmistatud asju ja mis oli ka niiöelda kohalik keskus legaliseerimise toeatamiseks) oli kaust väljalõigetega kõikvõimalikest artiklitest Nimbini kohta ja need meist, kes seda põhjalikumalt lugesid, rääkisid, et ka veel selle aasta jaanuaris oli korraldatud linna piiril kahepäevaseid reide, kus kõik sisse ja väljatulevad autod läbi otsiti. Loomulikult pole aga kanep kuhugi kadunud ja diilereid, kes tänaval päevatrippijatele popsu pakuvad, on rohkem kui üks. Politsereidide "distsiplineerivast" mõjust annab aimu ka silt Hemp Bari uksel, kus varem seisnud kirjale "Smokers welcome. No entry under 18" on pastakaga juurde kirjutatud "All welcome after police raids".

DSC_0518.jpg
DSC_0524.jpg

Peale kanepi ja hipide ja alternatiivse kultuuri on Nimbin ka kohaliku mahepõllumajanduse keskus, kui uskuda Lonely Planetit. Aga kohapeal on küll tunne natukene nagu lõbustuspargis, sest igal pool pargivad bussid, mis on toonud backbackerid Byronist päevatripile, kõik aina pildistavad tänaval (meie kaa loomulikult:) ja veits selline turistikas hõng oli kõigel juures. Ilmselt on Nimbin teistsugune siis, kui päevased turistihordid lahkuvad. Meil seda kahjuks näha ei õnnestunud.
DSC_0526.jpg
DSC_0527.jpg

Kuna peale Nimbinit oli meil veel pool päeva ees otsustasime veel ringi tiirutada ja vihmametsasid vaadata. Kes vaatas, kes magas (ajavahe tõttu ütles keha mulle, et kamoon, kell on öö, miks sa üleval oled). Weather Channel oli hommikul hoiatanud üleujutuste eest ja peale seda, kui olime mitmest väiksemast ojast, mis rõõmsalt üle tee vulises, üle sõitnud jõudsime lõpuks päris laia jõeni, mis põlvesügavuselt risti üle tee läks ja oli ka päris kiire vooluga. Ole nimelt testis vett kõnides jõest läbi ja tagasi. Kuna vool oli ka silmaga vaadates väga tugev, me seekord oma autorendifirmat ei hakanud traumeerima ja keerasime tagasi. Millest oli tegelikult kahju, sest me olime parajasti teel Minyon Fallsi, mis pildi pealt vaadates on väga lahe ca 100m kõrgune kosk, mis langeb keset vihmametsa maalõhesse. Isegi ujuda oleks saanud seal kose all. Ja meil jäi puudu vist ca 3 km, aga midagi polnud teha.
DSC_0558.jpg
DSC_0582.jpg
DSC_0585.jpg

Õhtusöögiks ostsime Woolworthsist kilo suuremaid krevette ja grillisime neid koos maisi ja shampinjonidega. Pooled küpsetasime ka õlis aga kokkuvõttes ega väga vahet ei olnud. Hea oli küll. Kuna meil mingil hetkel meenus, et on Valentini päev, siis kombineerisime kiirelt leftover krevettidest romantilise kompositsiooni.
DSC_0591.jpg
DSC_0617.jpg

Kirjutas tkallas 14:57 Sildid Australia Kommentaarid (0)

Algus

13. veebruar. Byron Bay, väljas on ca 22 kraadi ja hetkel isegi ei saja. Kell 22.04 Byron Bay majas.

22 °C
Vaata AU+NZ reis kasutaja tkallas reisikaartil.

Kui me kaks päeva tagasi kuuekesi Tallinna lennujaamas kogunesime oli meeleolu igati tore. Mina olin eelmisel päeval tegelenud lausa hea puhkusekarma tekkitamisega, tööjuures veini pakkudes ja õhtul poistele "külmkapi jäägipastat" kokates. Vahemärkusena tuleb mainida, et meestele maitseb kõik, kus on ainult hästi palju liha sees. Isegi kui minu arvates moodustasid suitsuvorst, kana ja basiilik vähemalt teoorias kergelt öeldes kummalise maitse, kiitsid kõik, et see on palju parem, kui "värdjate pasta" (lihata pasta kuulub just nimelt sellise nimetuse alla ja isegi kõige gurmeelikumad katsetused vastupidist tõestada ei kanna vilja).

Igatahes, tagasi Tallinna lennujaama. Kõigepealt selgus, et oma suures reisituhinas olin otsustanud broneerida oma Tallinn-London pileti hoopis 11. märts, mitte 11. veebruar. Hea karma kohe tõusis Easyjetile 3000.- krooni võrra tulu tuues, sest Londonisse oli ju vaja siiski saada. Alatise standby reisijana (see, kes saab peale kõige viimasena ja ainult siis kui mõni vaba koht veel alles on) ma isegi natukene ootasin seda lõputut lennureisi. Et vähemalt kohad on garanteeritud ja muretsema ei pea. Ainus nõrk koht minu plaanis oligi seesama Easyjet. Nimelt sõltus kogu meie reisi edasine saatus faktist, et Easyjet siiski jõuab Londonisse mõistlikul ajal, sest vaja oli vahetada veel lennujaama ja mida kõike veel. Ja otseloomulikult ei väljunud meie lend mitte kell 12 nagu graafik ja minu unistused ette nägid. Selle asemel jälgisime üha närvilisemalt lennujaama katvat udu ja spekuleerisime teemadel, kas lennuk üleüldse Londonist lahkunud on, ning jälgisime kurvalt aina õhu tõusvaid ja maanduvaid Estonian Airi lennukeid. Tagantjärele mõeldes peaks briti pilootidele olema udu ju pigem normaalne lennuilm (ma mõistaks kui pimestav päikesepaiste briti saarte piloote kergelt hämmastaks). Viimaks lubati meid poole kahe ajal siiski lennukisse (mis vahepeal polnud aega raisanud ja hoopis Helsingis ära käinud).
DSC_0346.jpg

Eksides igasuguse loogika ja ärasõnumise vastu (samas, püüdes rakendada positiivset ellusuhtumist) teatasin peale esimeste viltuvedamiste läbimist, et vähemalt juhtuvad kõik halvad asjad kohe alguses ära. Mnjahh. Londonisse jõudes tuli lisada varem ostetud bussipiletile veel 5 naela, kuna ettenähtud bussist olime loomulikult maha jäänud. Uut bussi oodates ja oodates selgus ühtäkki, et seisame hoopis vales peatuses, keegi geniaalne inimene oli otsustanud, et miks sõita Gatwicki peatusest 21 kui saab ka peatusest 36. Lahke oranzis vestis tädi kinnitas meile, et saame ka ma vana piletiga uue bussi peale, kui oma kurva loo vaid bussijuhile ära seletame. Iseenesest ju hea plaan. Ainult et seda uut bussi ei tulnud ja ei tulnud. Sajab vihma ja kraadid aina langevad. Kui lõpuks külmast värisevate kätega sai mindud üle küsima, et kuskohast siis täpselt see buss läheb, teatati ikka peatuseks 36. Ootasime veel. Eikusagilt ilmunud rohelise vestiga kutt teatas äkki kõva häälega, et buss Heathrowsse väljub ju enesestmõistetavalt peatusest 21! Pärast 15 minutit seletamist segaduses kaasreisijate ja bussifirma töötjatega ilmus kusagilt buss (hoopis teise numbriga kui meie piletil) ja nõustus meid rõõmsalt Heathrow lennujaama viima. Meie kindlustusfirmat päästis suuremast reisitõrke hüvitisest vaid see, et meil tõepoolest oli pikalt aega lendude vahel.

Edasi läks kõik sujuvalt. Heathrow lennujaam, check in, umbes kell 19: Mees check in laua taga teatab, et vajab meie kõigi passe eraldi. "Let's start with this young lady here. Lauri?" Lükkasime õelalt naerdes Lauri check in laua juurde:)

Lennukis, jookide serveerimine, umbes kell 23: Stjuuardess: "Are you the part of the french school group?" Selgituseks pean märkima, et keskmine vanus meie seltskonnas on 24 ja 32 vahepeal ja inimene, kellele ta selle küsimuse esitas, oli 31. Vaatasime segaduses nägudega otsa ja kinnitasime, et ei ole. Sellest aga ei piisanud. Kuna olime palunud rummkokat, tuli meid tuvastama lennuki ainus prantslasest meeskonnaliige. Tema suutis tuvastada, et me ei ole prantslased aga enne, kui oma joogid kätte saime, kontrolliti meid veel umbes kaks korda üle. Mis teha, kui oled nii noor ja kaunis:)

Singapuri lennujaam, seljataga 13 tunnine lend: Puhtjuhuslikult avastame baari lennujaama katusel, kus serveeritakse margaritat, isegi kui küsid mojitot. Ja meie veel vaatasime imestunult et ohhoo, mis kollase mahlaga siin veel moijot tehakse! Kuna baar asus katusel (õues) on õhk üliniiske ja lämbe. Marion ja Topa jõudsid mõlemad uurida, et kas siin soojendatakse puhuritega ja Marion märkis, et igas lennujaamas peaks selline baar olema. Välja arvatud Londonis, sest seal ei oleks keegi ju õues. Noogutasin veendunult.
DSC_0347.jpg

Brisbane, kohalik aeg 7 hommikul, teel oldud umbes 38 tundi: Olime just läbinud üllatuslikult sujuvalt ja kiirelt passikontrolli. Ootasime Marioniga teisi, kui meie juurde astusid lennujaama töötajad ja hakkasid läbi viima küsitlust, mis on põhjalikum, kui Orkuti kasutajainfo. Kust me tuleme, keda me tunneme Austraalias, kuskohas ja kuidas, miks me siin oleme ja kuidas siia saime. Väsimus oli nii suur et andsime vastuseid üsna automaatselt. Meie lennukis täidetud kaartidele kirjutati salapärased numbrid ja märgid ja jäeti rahule. Silmasime teisi mingi leti ääres, kus ilmselgelt viiakse läbi sama põhjalikku taustauuringut. Kui olime lõpuks avameelselt tunnistanud, et kuidas me täpselt kõik omavahel tuttavaks saime, lubati meil järjekora võtta, et kogu meie pagas läbi valgustada. (See ei olnud siiski ainult vaeste eestlaste suhtes rakendatud abinõu vaid tuleb läbida kõigil austaaliasse saabujatel)

Brisbane tervitas meid lausvihmaga. Hilisemate arutelude käigus nendime kõik, et ainus faktor, mida me oma reisi planeerides ei arvestanud, oli pidev vihm. Ja tundub, et pärast tulekahjusid, kuumalaineid ja mida veel, on Austraalia otsustanud suve lõppu tähistada väikese vihmaperioodiga. Mis vähemalt veel tänaste ennustuste põhiselt kestab täpselt nii kaua, kui meie planeeritud rannapuhkus Byron Bays. Teisest küljest on meie käsutuses kolmeks päevaks eriti kihvt maja täpselt ranna ääres (mida esialgsete vaatluste põhjal iseloomustavad küll eriti julmad lained ja bluebottleid aga see eest kilomeetrid pikka valge liivaga randa), eriti nunnu geko vannitoas ja Byron Bay, mis juba esialgsete vaatluste põhjal on täpselt selline hubane väike surfilinn, mida me ette kujutasime. Ja pealegi, arvestades neid tohutuid koguseid head puhkusekarmat, mis meil endiselt üle on, peaksid järgnevad nädalad kujunema pehmelt öeldes ideaalseteks.
DSC_0407.jpg

Ja et kõik õige oleks, siis kõik fotod siin blogis on by Topa:)

Kirjutas tkallas 4:45 Sildid Australia Kommentaarid (0)

(Sissekanded 6 - 8. Kokku 8) « Lehekülg 1 [2]