Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissejuhatus Uus-Meremaale

Ilm: muutub kogu aeg

all seasons in one day
Vaata AU+NZ reis kasutaja tkallas reisikaartil.

Peamine põhjus, miks me Uus-Meremaale sattusime, on Topa ja Tafka külvik, mille nad siit ostsid. Põllumajandus ei ole minu tugev külg, aga põhimõtteliselt on see külvik eriline sellepärast, et ta külvad otse maa kamarasse ehk siis maad ei pea enne külvamist kündma. Täna me kohtusime ka mehega, kes selle masina leiutas ning Topa juttude järgi on Crosslot'i (niimoodi seda nimetatakse) kasutajad nagu community, sest tegemist on ebatraditsionaalse lähenemisega põllumajanaduses (kündmine on väga juurdunud põhimõte põllumeeste seas) ja need, kes sellise uudse asjaga tegelevad, hoiavad kokku ja suhtuvad asjasse tõelise entusiasmiga. Bill, kelle käest nad Crossloti ostsid, käis kevadel Eestis ja kutsus neid omakorda külla. Me ülejäänud siis jõlgume kaasa:) Sellepärast on meie esimene peatus Uus-Meremaal ka Billi ja Sharoni maja Feildingus ja sellepärast külastasime laupäeval paari kohalikku farmi ja enamus teeb seda ka terve päeva homme. Marion ja mina läheme ratsutama ja omal moel maaeluga tutvuma:)

Minu meelest on väga kihvt, kui sul avaneb reisides võimalus elada kohalikkude juures. Juba esimese päevaga oli mul tekkinud umbes miljon küsimust ning õhtusöögi ajal me korraldasime Billile ja ta naisele Sharonile tõelise ristküsitluse. Püüan allpoole kirja panna siis huvitavamad asjad, mis vestluses välja tulid. Sharon muide on pärit Austraaliast ja kuigi ta elab juba 25 aastat Uus-Meremaal, peab ta ennast endiselt aussieks. Kiwidele (kohalikele) pidi see kummaline tunduma aga mina saan temast täiesti aru - kui ma peaks praegu kolima näiteks Lätti elama, siis ükskõik kui kaua aega ka mööda ei läheks, ma ikkagi ju peaks ennast eestlaseks.

Loodus ja kiivid. NZ on kuulus on eriti rikkaliku looduse poolest. Mis mulle mitte kuidagi pähe ei mahtunud on fakt, et siin ei ole ühtegi kohalikku looma. Mitteainsatki. Kõik liigid on sisse toodud kas tahtlikult või kogemata ja sellega on loomulikult põhjustatud mitmeid ökoloogilisi katastroofe. Põhjus, miks siin evolutsiooniliselt loomi ei ole, seisneb selles, et kui Uus-Meremaa triivis lahku sellest suurest mandrist, kus eraldusid ka Austraalia, Aafrika jne, siis see juhtus ajal, mil imetajad veel ei olnud jõudnud välja areneda. Ja NZis nad kunagi ei arenenudki. See eest arenesid linnud. Eile Feildngusse sõites käisime läbi ka ühest reservaadist, kus nägime kohalikku rahvuslindu Kiwit. Kuna nad on öise eluviisiga linnud ja väljasuremisohus, siis looduses neid näha on suhteliselt võimatu. Reservaadis elas kiivi tehislikus keskkonnas, mis immiteeris öist metsa. Mind üllatas esiteks see, kui suur kiivi oli - ma olin alati pidanud teda umbes rusika suuruseks (ilmselt selle puuvilja pärast) aga tegelikult oli ta päris suur, ca 30 cm kõrge, pika noka ja tugevate jalgadega. Teiseks hämmastas mind see, kui hävitavalt on inimtegevus mõjunud NZ loodusele. Kui vanasti oli kiivisid ca 50 miljonit, siis nüüd on neid ainult 25 000 ringis. Põhjuseks see, et põllumaade saamiseks on Uus-Meremaal kõvasti metsi põletatud. Näiteks siin Feildingu piirkonnas ringi sõites on igal pool paljad mäed, mis kunagi on kõik metsa all olnud. Samuti on hävitavalt siinsele loodusele ja vaestele kiividele mõjunud sissetoodud loomad. Opossumid, rotid, nirgid, nugised jne jne kõik armastavad väikest kaitsetut kiivit või tema mune süüa. Samuti koerad ja kassid. Nüüd pidi kohalikes rahvusparkides, kus leidub kiivisid, olema uus reegel: enne, kui sa tohid oma koera parki kaasa võtta, peate te koos läbi tegema paaripäevased "kiivi kursused", kus koer õpib kiivit mitte ründama. Mul pole aimugi, kuidas see praktikas võiks välja näha ja kuna tegu on suhteliselt uue asjaga, ei osanud ka Bill midagi täpsemalt öelda. Ja lõpuks üks kurb fakt: ainult iga kahekümnes kiivi tibu kasvab suureks, teised saavad varem või hiljem surma:(

Naabritest ja ohtlikutest asjadest. Uus-Meremaa ja Austraalia suhted on nagu naabritel ikka. Sõbralik võistlus ja üksteise üle nalja tegemine on igapäevased. NZ pöörab sellele vast rohkem tähelepanu, Austraalia kui suurem riik väidetavalt "don't give a crap":) Näiteks rääkis Bill eile, et väidetavalt olevat hoopis Uus-Meremaa leiutanud Pavlova koogi, mille austraallased lihtsalt üle võtsid ja nüüd peab kogu maailm seda austraalia firmamärgiks. Austraallased (ja ka mina) näiteks isegi ei teadnud, et kiwid Pavlovat enda omaks hoopis peavad. Aga kui on rasked ajad (näiteks II maailmasõda või hiljutised tulekahjud Austraalias) hoiavad mõlemad riigid väga kokku. Tulekahjust rääkides tekkis mul küsimus kas siin kaa selliseid asju juhtub. Billi jutu järgi on siinkohal oluline erinevus see, et kuigi ka Uus-Meremaal esineb taolisi metsatulekahjusid päris tihti, siis erinevalt Austraaliast (just Victoria osariigist), ei ole siin tulekahjupiirkondades inimasustust. Austraalias seevastu on majad kuumuse eest varju saamiseks ehitatud just puude keskele, mis antud juhul, kui kõik faktorid kokku langesid (kuum ilm, kuivus ja tuul) ka saatuslikuks sai.

Just paar nädalat enne meie reisi kirjutas Ekspress erinevatest moodustest, kuidas turistid Austraalias surma saama kipuvad. Uus-Meremaa on reisimiseks ja elamiseks selles mõtte väga turvaline, et siin ei ole ühtegi mürgist ämblikku, madu eha muud looma. Samuti pole suuremaid looduskatastroofe. On küll vulkaanid, aga ka need asuvad inimasustusest kaugel. Kõige ohtlikum pidi olema pidevalt muutuv ilm, mis võib korralikult ette valmistamata matkajale mägedes saatuslikuks saada. Samuti esineb siin maavärinaid, mis pole ka ime, arvestades, et NZ asub Vaikset ookeanit ümbritsevas "suures tulerõngas". Aasta peale pidi kokku saama umbes kolm korralikumat maavärinat, aga siiamaani pole ka need suuri katastroofe põhjustanud. Me salaja natukene loodame, et äkki õnnestub meil mõnda väiksemat värinat ka siinoleku aja jooksul kogeda. Ning loomulikult leidub ookeanis ka haisid, aga taaskord juhib Austraalia hairünnakute osas Uus-Meremaa ees. Nii et mu vanemad, kes mu Austraalia reisi ajal aina muretsesid (ja kohati ka põhjendatult) igasugu mürgiste loomade ja muu pärast, võivad nüüd ilmselt kergendatult hingata:) Ja hinnatase (mis reisides on ju nii oluline) on siin odavam, kui Austraalias. Ehk siis poes on hinnad kas samad või isegi väiksemad, samas on Uus-Meremaa dollari kurss eestlasele parem võrreldes Austraalia dollariga. 1 NZD on ca 6 krooni.

Toidust. Toit on üks mu lemmik osa reisimisest. Ma usun, et mingi hetk ma kirjutan ka pikemalt sellest, mida me reisi jooksul ära oleme söönud aga kui rääkida Uus-Meremaa rahvustoidust, siis sellist asja nagu ei olegi. Igasugune seafood pidi siin olema parim ja lisaks erinevatele krabidele, lobsteritele, kalale, koorikloomadele jms asju, mida mujal maailmas ei ole - aga see avastamine on meil alles ees. Palju süüakse lammast, enamasti roast'i ehk ahjupraena. Lambaid on siin tõesti palju. Kuna Uus-Meremaa kliima on niivõrd soe, et põllud on aastaringselt kasutuses kasutavad kohalikud põllumehed umbes sellist süsteemi. Kui põhiline saak on ära korjatud, külvatakse põllule vahekultuur (cover crop). Niimoodi ei kaota maapind niiskust, on viljakam plus veel miljon kasulikku põhjust. Nagu ma aru olen saanud (aga 100% ei tasu mind igaks juhuks usaldada:) on vahekultuuriks kas hein, ristik vms kuhu saab loomad peale panna. Ehk siis farmerid ostavad ca 6 kuu vanused lambad, lasevad neil ennast vahekultuurist kenasti paksuks süüa ja saadavad siis tapamajja. Selleks ajaks on põld jälle valmis uueks külviks. Veidi vähem süüakse veiseliha ning seafarme pidi olema nii vähe, et sealiha on lausa "mida erilist", mida valmistatakse näiteks jõulupraeks. Jõule peetakse siin ju keset suve aga traditsioonilised jõulutoidud on endiselt paljuski kinni Inglise traditsioonides. Ehk siis hoolimata 30 kraadisest kuumusest tehakse ikkagi ahjupraadi. Viimasel ajal on see aga hakanud muutuma ning palju süüakse ka salateid ja loomulikult on kesksel kohal ka Barbeque.

BBQ puhul on naise ülesanne teha kõik ettevalmistused, salatid, kastmed jne. Tihtipeale toovad ka külalised üht teist kaasa. Liha grillimine on aga puhtalt meeste ülesanne ja naist mingil juhul grilli juurde ei lasta. Kui, siis ainult meestele uusi õllesid tooma. Ehk siis praktikas näeb kogu protsess välja umbes niimoodi. Hommikust saati kokkab naispool köögis. Mehed keskenduvad õlle joomisele ja rugby tulemuste üle arutamisele. Kui kõik on valmis, viib naine grilli ümber seisvatele meestele kausi lihaga. Meeste ülesanne on liha grillile visata ja kõiketeadva näoga selle valmimist oodata. Kui liha lõpuks valmis saab ja näljastele külalistele serveeritakse, jätkub kõigil kiidusõnu eelkõige loomulikult liha jaoks:)

Kirjutas tkallas 2:38 Sildid New Zealand

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Sisesta oma Travellerspoint-i kasutajainfo:

( Mis see tähendab? )

Kui sa ei ole veel Travellerspoint-i liige, liitu sellega tasuta.

Liitu Travellerspoint-iga